Põhjus väga lihtne — Euroopa ametnikele sai teatavaks, et Eesti riigis võetakse järgmisest aastast kasutusele uued passid. Muidu on need nagu passid ikka, aga passiomaniku foto asemel saab uutes Eesti reisidokumentides olema Aivar Juhansoni joonistatud sarž. Eesti valitsus põhjendas uuenduslikku sammu passide turvalisuse tõstmise vajadusega. “Kuna Aivar teab kõiki, keda ta joonistanud on, nime- ja nägupidi, on vähimagi võltsimiskahtluse korral alati võimalik dokumendi ehtsuse kontrolliks tema poole pöörduda,” kinnitas Stenbocki maja esindaja.
Ostke mu unenäod ära 
Juhtusin Kiirnuudlitest lugema järjekordset hala töölepingu seaduse eelnõu üle.
Mõned mõtted:
> Kuidas on võimalik aastaga juuramagister ära teha?
Õppekavad muutuvad ja 4-aastane bakalaureuseõpe annab praeguse magistrikraadiga võrdsustatud kvalifikatsiooni, kuid mitte magistrikraadi. Kui 4-aastane BA läheb magistriõppesse, on tal võimalik piisavalt palju ainepunkte üle kanda, et MA hea tahtmise korral ühe õppeaastaga kätte saada.
> Töötuks jäämine: 921 krooni elu lõpuni?
Kui värskel töötul puudub uue töökoha leidmiseks vajalik kvalifikatsioon ja initsiatiivikus, siis äkki ta ei olegi rohkemat väärt? Meie riigikese ülejäänud töötajad ei ole teadupärast veel nii kõrge tootlikkusega, et me jõuaksime töötuile palju rohkem maksta.
> On töökohti, mis ei nõua erilist (kõrg)haridust.
Tänases Eestis on neid töökohti liiga palju. Vaadake kasvõi Arengufondi värsket uuringut — kui meie töötajate tootlikkus tõuseks EL edukaimate riikide tasemeni, kuid majanduse struktuur ei muutuks, siis jääksime ikkagi sabassörkijateks.
Eestlase moto paistab olema “ära tee, vaid vigise”. Kahjuks.
Kui Parasiil ja Peeter Marvet poleks seda teemat üles võtnud, elanuks ma edasi täielikus teadmatuses sellest, et kurikaelad kodumaise kasiinokuninga printsessi pihta püüdsid panna.
BBC hommikuTV uudisekünnist teema ei ületanud, Eestis toimuvast annab mulle “ametliku” ülevaate etv24 uudistevoog ja eilse hilisõhtu kulutasin Arengufondi uuringu seltsis.
Mere tagant vaadates on äpardunud Karunäppamine umbes sama põnev kui mäng “sina ütled “karu”, mina ütlen “püksid”". Aga Parasiiliga tuleb nõustuda, lolle on Eestis masendavalt palju.
“Mul on igav. Kui tahad, ma võin need edit conflictid ära koristada.”
Niisugused kolleegid on üks põhjustest, miks “töökohavahetus” on minu jaoks praegu võõrsõna.
Eesti jäi Heritage Foundationi ja Wall Street Journali 2008. aasta maailma majandusvabanduse indeksis 162 riigi hulgas 12. kohale 77,8 protsendiga, mis on veidi madalam tulemus kui möödunud aastal, teatab ETV24.
Kaheksas kategoorias kümnest on Eesti majandus maailma keskmisest vabam; probleemideks on “raske” valitsus (valitsussektori kulud moodustasid ligi 36% rahvuslikust koguproduktist) ja jäik tööjõuturg, mida analüütikud kommenteerisid nõnda:
Tööturgu reguleerivate aktide jäikus takistab töövõimaluste paranemist ja tootlikkuse kasvu. Töötajatega seotud mittepalgalised kulud võivad olla kõrged ning üleliigsest töötajast loobumine on suhteliselt keeruline ja kallis. Töötaja koondamise keerukus sunnib ettevõtteid, kes muidu võiksid rohkem inimesi värvata ja kasvama, riske vältima. Tööaja piirangud on endiselt jäigad. (minu tõlge)
Koalitsioon otsustas töölepingu seaduse eelnõu enne valitsusse saatmist tööandjate ja -võtjate esindajatele arutamiseks anda, kirjutab Eesti Päevaleht. Mõistlik mõte ja hea ajastus — tänu “saladuskatte” all tehtud tööle on, mille üle arutada, ja “tänu” avalikule meediakärale on asi piisavalt tuline, et arutelu ka tegelikul käima lükatud võiks saada.
Vabadus on teadagi kallis. Kallis nagu “armas” ja kallis nagu “kulukas”.
Tööjõuturu osapooltel tuleb nüüd otsustada, kui kallis vabadus meile tegelikult on.