Reformierakonna kontrolli all olevas Sotsiaalministeeriumis töötati suure saladuskatte all välja kohutav eelnõu, mis annab end rasva õginud kapitalistidele võimaluse vaestele töötaja-rottidele karistamatult kinga anda.

Umbes nii kajastab seda teemat Eesti üliobjektiivne ja üldse-mitte-sensatsioonijanuline ajakirjandus. Kui keegi aga peaks tahtma oma arvamuse välja kujundada, soovitan avada eÕigus ning tutvuda nii eelnõu teksti kui selle seletuskirjaga. Mina nii tegin; mõned esialgsed mõtted (mis ei pretendeeri absoluutse tõe staatusele) on allpool.

Taustaks niipalju, et ma olen juba ammust aega arvanud, et Eestis kehtiv tööõigus on üles ehitatud lähtuvalt arusaamast, et ettevõtjate ülim eesmärk on proletariaadi võimalikult igakülgne kottimine, ning et töötaja on töösuhtes ikka ja alati see nõrgem pool. Võimalik, et nn “Selveri kassatüdrukute” osas see ongi nii. Aga mis puutub vähegi kvalifitseeritud tööjõudu, siis see on tormilise majanduskasvu tingimustes muutunud võrdlemisi defitsiitseks kaubaks, mille valdajad on võinud tööandjaile üsna julgelt oma tingimusi esitama hakata. Aga tihtilugu on seadus (mitte ainult TLS, vaid ka teised töösuhteid reguleerivad seadused) mõistliku ja mõlemaid osapooli rahuldava kokkuleppe sõlmimise teel risti risuks ees.

Jagan eelnõu koostajate seisukohta, et töösuhe on printsiibis lepinguline suhe, mille puhul kehtib põhiseadusest tulenevalt lepinguvabaduse põhimõte ning et seadusega tuleb ette näha kohustuslikud tingimused vaid siis, kui see on hädavajalik ühe poole kaitse seisukohalt; kehtiv tööõigus aga kirjutab tööandjale ja töötajale suurema osa lepingutingimustest seadusega ette ning on seega oma lähtealustelt lepinguõigusega mittehaakuv (eelnõu seletuskiri, lk 3).

Tööraamatud lendavad ajaloo prügikasti. Lõpuks ometi.

Tööõigus muutub osaks võlaõigusest. Lõpuks ometi.

Töölepinguid saab hakata sõlmima pakkumuse esitamise ja nõustumuse andmisega nagu muid lepinguid. Lõpuks ometi.

Töölepingu muutmine läheb senisest lihtsamaks (§ 12). Lahtine on esialgu küsimus sellest, mis täpselt juhtub töötaja mittenõustumisel tööandja pakutud muudatustega.

Töö tegemise koht määratletakse senisest mõistlikumalt (eelduslikult KOV üksus, erandjuhtumitel võivad pooled teha teistsuguseid kokkuleppeid — § 20).

Seletuskirja lk 32 järgi võetakse majandustulemustelt ja tehingutelt makstavat tasu töötasu osana arvesse keskmise töötasu arvestamisel, kuid eelnõu §-dest 29 kuni 31 see otseselt ei tulene.

Eelnõu § 48 kaotab valveaja puhul ära mu meelest jabura ja mõttetu 30-tundi-kuus piirangu. Ammu oli aeg. Hea oleks minna veel pisut kaugemale ning hakata Saksa kohtupraktika eeskujul eristama valveaega (Arbeitsbereitschaft), väljakutsevalvet (Bereitschaftsdienst) ja telefonivalvet (Rufbereitschaft). Huvilistel soovitan lisaks lugeda Euroopa Kohtu II koja määrust kohtuasjas C-52/04 (äärenumbrid 13-18).

Eelnõu § 54 lg 2 sätestab puhkuse andmise tööpäevades (õigusselguse mõttes väga vajalik liigutus). Eelnõu kohane 20 [töö]päevane põhipuhkus võrdub kehtivas puhkuseseaduses ette nähtud 28 [kalendri]päevase põhipuhkusega.

Põhipuhkuse arvestamisel võetakse tööaastate asemel aluseks kalendriaastad (§ 68). Tööle asumise aastal arvestatakse puhkust proportsionaalselt töötatud ajaga. Arvestus läheb lihtsamaks ja selgemaks ja kõigile arusaadavamaks. Väga hea. Lisaks lühendatakse põhipuhkuse nõudeõiguse aegumistähtaeg neljalt aastalt ühele, motiveerimaks töötajaid ületöötamist vältima ning kaitsmaks tööandjaid olukorra tekkimise eest, kus ta peab pikka aega mittepuhanud töötajale asendajat otsima. Samuti mõistlik. Samas jääb ebaselgeks (tõsi, ma pole veel rakendussäteteni jõudnud), mis saab enne seaduse jõustumist väljateenitud pikema aegumistähtajaga puhkustest.

§ 69 kaotab nõude määrata kogu aasta puhkuste kava kindlaks jaanuarikuu jooksul; tööandja peab töötajatele nende puhkuste graafiku mõistliku aja jooksul enne puhkust teatavaks tegema. Kena.

§ 78 kaotab (mu meelest mõttetu ja ajuvaba) nõude tähtajalise töölepingu lõppemisest töötajale ette teatada. Kui inimene kirjutas alla tähtajalisele lepingule, on mõistlik eeldada, et tähtpäeva saabumine ei tule talle üllatusena. Samas annab seesama paragrahv mõistliku ja mugava võimaluse tähtajaline tööleping tähtajatuks muuta: selleks peab töötaja töötamist jätkama ja tööandja seda sallima.

Eelnõu §-d 94 ja 95 näevad ette töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise korral nõutavad etteteatamistähtajad ja hüvitised, mis võrreldes kehtiva regulatsiooniga on oluliselt lühemad (15 — 60 päeva) ja väiksemad (ühe kuu keskmine palk). Ajakirjandus ja ametiühingud on just nimelt selle teema oma hambusse võtnud. Kummaline on see, et eelnõu seletuskiri toob küll välja võrdluse praegu kehtiva õigusega, kuid muutusi sisuliselt ei põhjenda. Minu kõhutundel põhinev ennustus on, et need paragrahvid oma praegusel kujul on eelnõusse sisse kirjutatud “kontidena”, mis on mõeldud “koertele” hambusse viskamiseks ning millest eelnõu autorid on eesseisvate läbirääkimiste käigus valmis pärast sümboolset lahingut taganema.

Kuigi eelnõu seletuskirja sissejuhatuses on märgitud, et “Lisaks töölepingu normistikule koondab eelnõu endas individuaalset töösuhet reguleeriva ja kehtivas õiguses eriseadustes paikneva töö- ja puhkeaja, puhkuse ning palga regulatsiooni”, ei sisaldu eelnõu rakendussätetes ühtegi vihjet kavatsusele mainitud eriseadused kehtetuks tunnistada. Tõenäoliselt on siin tegemist eelnõu koostajate “näpukaga”.

Kokkuvõttes leian, et tegemist on üllatavalt hea eelnõuga. Ja mis puutub eelnõu valmimisse (väidetavalt) “suure saladuskatte all”, siis kaldun arvama, et see oli asjaolusid arvestades ainuõige lähenemine. Eestis kehtivat nõukogude juurtega tööõigust on iseseisvusaastate jooksul ikka ja jälle paigatud ja üle paigatud; selle edasine jupikaupa lappimine ei võimaldanuks enam mingi mõistliku tulemuseni jõuda. Kuna huvitatud osapooli on palju ja igaühel neist on erinevad huvid, tähendaks iga üksiku muudatusettepaneku väljapakkumine lõputuid vaidlusi ja lehmakauplemist. “Saladuskatte all” tegutsemine aga võimaldas koostajail alustada valgelt lehelt ning jõuda vähemalt sisemiselt kooskõlalise tulemuseni.

Loomulikult eelneb ka selle eelnõu seaduseks saamisele hulk täiendavaid arutelusid, vaidlusi, läbirääkimisi, täiendusi ja muudatusi, aga uued püksid kestavad loodetavasti ikka pisut kauem kui korduvalt lapitud vanad.