Mul on juba eile pärastlõunast saadik tunne, et on reede. Nädalavahetusest on lihtsalt juba niii (vähemalt kolme i-ga) palju aega asju möödas.

Täna pärast tiimi nõupidamist, uisutamist ja õhtustamist vaatasid mitmed meist üllatunult kella ja küsisid üksteiselt: “Mismõttes kaheksa? Tunne on vähemalt kümme, kui mitte peaaegu üksteist.” Enam-vähem samas taktis on mu elu tiksunud (pigem küll vihisenud) juba kaks nädalat järjest.

Õnneks algab juba reede õhtul, st üle-ülehomme, igati asja- ja ajakohane pooleteistnädalane tööpaus, millesse saab mahtuma pere-, sugu- ja sõpruskondlikke koosviibimisi, söövet, joovet, magamist, logelemist, mõtlemist ja kes teab mida veel.

Ja siis uuel aastal uue hooga edasi.