Täna õhtul jõudsid klubiruumidesse Eesti Langevarjuklubi uued õpilasvarjud. Varustuse saabumist tähistati kamade vaatamise ja näppimisega, misjärel siirduti rõõmsalt sauna.
Pärast saunaskäiku sai pisut ka vanu aegu meenutatud: 19. mail 1998 saabusid Rootsist Viki, Peedu ja wolli, kaasas viis kõvasti kasutatud, kuid komplektset õpilasvarju. Lisaks langevarjudele olid klubil mõned kiivrid ja tunked, peotäis kaitseprille, viis Simo Sainiolt ausõna peale (“kui millalgi raha saame, maksame ära”) saadud kõrgusemõõtjat, kahe algkursuse jagu õpilasi ning 2000 krooni raha.
Täna on klubil 8 praktiliselt uue õpilasvarju kõrval hulk muud hüppevarustust, kastide kaupa oma sümboolikaga särke ja sokke, umbes 300 liiget ning oma lennuk. Aga võlgu ei ole.
Mu 1994. aasta Audi A6 Avant läbis täna (tegelikult küll juba eile) tehnoülevaatuse. Märkusteta, kui mitte arvestada autot testinud spetsialisti vastust mu küsimusele pidurite kohta, mis kõlas “need on laitmatus korras”. Lisaks selgus infobitt, et auto oli 2006. aasta aprillis ülevaatuse läbinud taksona, millele kehtivad pisut karmimad nõuded kui “tavainimeste” sõiduautodele.
Sügav kummardus Hiteh Autokeskuse meestele, kelle juurde masin sai esimesel võimalusel pärast ostu viidud tellimusega “vahetage mahlad ja vaadake, mis seal veel teha tuleb, et ma ülevaatusest ausalt läbi saaksin.” Ning müts maha saksa autoehitajate ees, kelle töö tulemus pärast 13 aastat ja (näidiku järgi, mida ma küll päriselt uskuda ei julge) rohkem kui veerandit miljonit kilomeetrit ikka veel ei kolise ega logise.
Positiivselt suutsid mind üllatada ka Salva Kindlustus, kes mu eelmise auto ilma asju liialt keeruliseks ajamata ära ostis, ning ARK, kus äsjaostetud sõiduki minu nimele registreerimine võttis vähem kui veerand tundi. Nimelt õnnestus oktoobri alguses ühel Leedu nime ja Eesti lubadega taadil mu 1991. aasta Audi 80-le tagant sisse sõita. Salva kahjukäsitleja vaatas auto üle, laskis mul mingist nurgatagusest töökojast remondipakkumise võtta (autolukksepa kohapeal suuliselt esitatud mitteametlik eksperthinnang kõlas “alla kahekümne tuhande ei lähe siin kindlasti mitte”) ning kuu aega pärast õnnetust oli mul üks auto vähem ja 15 tuhat krooni rohkem. Alternatiivina oleksin võinud ka 10 tuhat võtta ja auto endale jätta, aga ma ei suutnud end teab kui hästi ette kujutada ühekaupa sidurikettaid ja jagajakaasi turustamas.
Peamine ikaldus kogu selle loo juures tundub olema see, et kui ma kunagi vähe uuemat autot tahtma hakkan, tuleb mul ilmselt mõnevõrra rohkem raha välja käia kui naabrimehel sama aastakäigu sõiduki eest, sest Audide hinnad ei taha eriti kiiresti kukkuda.
Peamiselt venekeelsetes portaalides ja foorumites, aga ka mõnedes kollastes ja roosades ajalehtedes levinud teave krooni devalveerimisest oli osa Eesti Vabariigi valitsuse kavalast plaanist veelgi suurendada lõhet eesti ja vene keelt kõnelevate eestimaalaste vahel.
Nagu tähelepanelik lugeja on ilmselt juba isegi märganud, ei kiirustanud Eesti Pank ega Vabariigi Valitsus kuulujutte ümber lükkama, andes venekeelsele elanikkonnale aega oma kätte kogutud kroonid ära anda. Alles siis, kui suurem valuutavahetusbuum oli möödas, hakkasid võimud jagama kinnitusi selle kohta, et krooni ei devalveerita. Kõik ametlikud kinnitused olid mõistagi eesti keeles.
Tänaseks on valitsuse propagandamasin veelgi tuure üles võtnud. Juba räägivad-kirjutavad (eestikeelsed) uudistekanalid sellest, kuidas erinevad ministrid soovivad, et Kapo devalveerimisjuttude levitajad liistule tõmbaks. Juttude tegelik eesmärk on loomulikult see, et eestlased krooni hoiaksid.
Eesti kroon revalveeritakse laupäeval, 1. detsembril kell 00:00. Üks Eesti kroon hakkab maksma 0,1 eurot praeguse ~0,064 euro asemel, ehk siis ühe euro eest on alates detsembrist võimalik osta 10 krooni, mitte 15,65.
Sisuliselt tähendab see seda, et iga inimene, kes vahetas läinud nädalavahetusel tuhat krooni eurodeks, saab nüüd tagasi vaid veidi rohkem kui 600 krooni.
Investors no longer seem to believe Google’s “we’re no evil” mantra 
Aega läks, aga asja sai. wolli seaduste sisukorrastaja wLex uus versioon on tänaseks just nii palju valmis saanud, et laiemad rahvamassid sellega testkataloogi mängima lubada.
wLex suudab:
- elektroonilisest Riigi Teatajast õigusaktide (täna või kasutaja valitud kuupäeval) kehtivaid terviktekste otsida;
- neid võimalikult korrektsesse XHTML-i tõlkida ja paragrahvi tasemeni ulatuvate sisukordadega varustada;
- ning nende vanemaid redaktsioone näidata või parasjagu ekraanil olevaga võrrelda.
Ning tänu Eric Bednarz’i “kokaraamatust” leitud asjakohastele näpunäidetele on wLex 3.0 nüüdsest suuteline teenindama ka neid õnnetuid, kes on mingil põhjusel sunnitud internetis käimiseks kasutama Microsofti veebilehitsejat.