Tööpsühholoogias tuntakse sellist nähtust nagu flow, mida võiks eesti keelde tõlkida kui “vool” või “voog”. Tegemist on olekuga, kus sa tunned, et oled justkui mingi kännu tagant lahti pääsenud ja muudkui kihutad. Sellesse seisu sattudes tasub põletada nii pikalt, kui kütust jätkub — mõned ülesanded, mis järgmisel päeval edasi lükata tuleb, on köömes võrreldes sellega, et ühe ööga päris mitme “normaalse” tööpäeva jagu asju tehtud saab.

Minu tegelik tööpäev algas eile õhtul kell 8 ja lõpes hommikul kell 5. Kaks tundi magamist, poiss lasteaeda, koosolek, teine koosolek, inbox tühjaks, lõuna, nädalaraportid, veel peoga pisiasju ja nüüd võin rahus nädalavahetusele vastu minna.

Mul on ikka seamoodi vedanud: mu töine tiim on viimase peal ja kodune veel vingem.