Kuuldused minu surmast…

…on, nagu tavaliselt ikka, tugevasti liialdatud. Samuti ei ole vaikus mu blogis põhjendatud sellest, et naine ei luba kirjutada. Kõigepealt oli mitte-eriti-netine puhkus, siis mittenetine pulmareis ja siis väga netine, aga väga töine puhkusejärgne elu. Ehk siis puhkuse alguses ei olnud viitsimist, vahepeal võimalust ja viimasel ajal aega.

For the record, pulmapidu oli viimase peal — aitäh korraldajatele, kohaletulnutele ja kõigile, kes niisama häid soove saatsid — ning pulmareis, 10 päeva Horvaatias, läks ka täiesti kümnesse.

Ja nüüd lühidalt mõnedest asjust, millest puhkusele minnes kirjutada lubasin.

  • EPSO konkurss. osalesin Euroopa Personalivaliku Ameti korraldatud konkursil jurist-lingvistide reservnimekirja. Paberite ja CV alusel kutsuti mind kirjalikku vooru, kust pääsesin tulemuste alusel edasi suulisesse, kus omakorda jäin ühe punktiga künnise alla. Vaja oleks olnud 50/100, kuid mina sain 49. Kui oleksin võtnud vaevaks mingi EL brošüürigi kasvõi Brüsselisse lennates läbi sirvida, oleksin ilmselt praegu nimekirjas. Aga intellektuaalseks virgutusvõimlemiseks, millena ma seda konkurssi ennekõike võtsin, kõlbas asi kokkuvõttes hästi.
  • Poodimise valu ja viletsus. Ma ei suuda mõista inimesi, kellele meeldib poodide vahet käia või Viru Keskuses hängida. Eesti kaubandusvõrgus paistab kehtivat reegel, et kõik poed ja riiulid on mingit sitta täis, aga kui sul midagi konkreetset vaja on, oled hädas nagu mustlane mädas. Mul oli enne (oma ja paari sõbra) suviseid pulmapidusid vaja suviseid pidulikke riideid. Miskipärast sattusin Kaubamajja, kust mul õnnestus üheainsa korraga ära tuua hele ülikond, kaks triiksärki, ühed heledad ja ühed tumedad kingad ning veel mingit nänni. Ja kuna Kaubamajas olid parajasti mingid päevad, läks kogu see sodi mulle maksma vaid poole tavahinnast. Mis mulle kokkuvõttes sobis.
  • Pixmania.com ja DPD. Enne puhkusele minekut pidin oma vana, minuga juba aastast 2002 lennanud videokaamera pensionile saatma. Uue ostmisel lähtusin põhimõttest, et olgu mis marki tahes, aga olgu Sony. Nimelt on kogenud taevapiltnikud nii Eestis kui mujal maailmas leidnud, et selle firma videokaamerad kannatavad lendamist päris hästi. Õnneks ei olnud Eestis ei Sony Centerist ega ühestki teisest poest mulle meeldima hakanud odavama otsa kaamerat (HC36) saada. “Õnneks” sellepärast, et olin seetõttu sunnitud aparaadi ostma säärasest netipoest nagu pixmania, mida peavad prantslased ning mis toimetab oma pakutava kauba EL piires kõikjale koju kätte. Vähem kui kaks nädalat pärast ostu sooritamist sain kaamera ja lainurkobjektiivi DPD Eesti kontorist kätte (nad oleks mulle selle koju toonud, aga ma olin parajasti tööle minemas ja sõitsin nende juurest läbi). Koos lainurga ja kohaletoomisega maksis värk tiba vähem kui Eestist ostes ainult kaamera eest välja käia tulnuks. Rõhutan, et tegemist oli odavama otsa mudeliga, nii et kallima kauba puhul on vahed ilmselt veel suuremad.
  • 7 fakti:
    • mul on kaks magistrikraadiga võrdsustatud kõrgharidust;
    • olen rohkem kui 10 tundi oma elust veetnud vabalangemises, kuid pole siiani varuvarju kasutanud;
    • olen käinud 29 riigis, kuid pole kunagi ekvaatorist lõuna poole pääsenud;
    • mu netomass püsis pealt 10 aasta stabiilselt 82-86 kg vahemikus; 2002. aasta sügisel jätsin suitsetamise maha ning pärast seda on kaalu näit kõikunud 92 ja 96 kg vahel.
    • ma ei kasuta piraattarkvara, kuid pole oma arvutites oleva tarkvara litsentside eest mitte midagi maksnud;
    • olen osalenud Eesti rekordi püstitamises (langevarjusport, suurim vabalangemises moodustatud kujund);
    • ma panin siia kirja 7 fakti 😉
  • Totaalne haigemaja: enne mu puhkuse algust olid kõrges palavikus ja kõhugripis mu naine ja laps ja mõned sõbrad. Mina ja veel mitmed sõbrad saime oma laksu kätte Parasummeri ajal.

Ja nüüd poiss lasteaeda ja ise tööle.

1 Response to “Kuuldused minu surmast…”


Comments are currently closed.