On olemas väikesed valed, suured valed ja statistika.
Õlletootjate Liit väidab, et Eesti per capita alkoholitarbimise näitajad on kõrged tänu turistidele, Konjunktuuriinstituut aga kinnitab, et peamised tinapanijad on ikka kohalikud ise. Kumbki pool esitab oma seisukohtade kaitseks statistilisi andmeid stiilis “56% Eestit väisanud turistidest käivad siin odava ja kvaliteetse alkoholi pärast” ja “turistid tarbivad 8,7% Eestis pruugitavast õllest”.
Konjunktuuriinstituut on valmis treinud hulga graafikuid, kuid kumbki pool ei avalikusta oma uuringutes kasutatud valimite suurusi ega nende moodustamise metoodikat, detailsetest algandmetest rääkimata.
“Siseringi” mittekuuluvatele inimestele jääb valik, kumba tõde pimesi uskuda. Või võimalus võtta uus pudel. Terviseks!
Lendurite rahvapärimuse kohaselt olevat üks vana ja paljunäinud piloot öelnud, et teiste vigadest peab õppima lihtsalt seepärast, et kõiki vigu ei jõua ise ära teha. Sama kehtib ka langevarjurite — ja tegelikult mistahes muu alaga tegelejate — kohta.
Paari viimase päeva jooksul olen saanud lugeda kahe — tõsi, õnnelikult lõppenud — langevarjuintsidendi kirjeldusi. Mõlemal juhul jäi mulje, et peategelased olid unustanud ühe olulise tõsiasja: riskifaktorid ei liitu, vaid korrutuvad.
Ull:
- pikk paus pärast viimast hüpet: oskused “roostes”, kuid enne hüpet jäi lihasmälu värskendamine tegemata;
- sõber hüpet filmimas: keskendumine hüppeplaani “atraktiivsele” osale, mitte sangade asukoha kontrollile;
- avamine plaanitud tavalisest kilomeetrist 200 meetrit (4 sekundit) kõrgemale, kuid mitte täiendava ajavaru loomiseks, vaid selleks, et kaameramees ka selle “purki” saaks;
- avamisrõnga mitteleidmisel ettenähtud standardprotseduuri (katsun – ei leia – katsun uuesti – ikka ei leia – varuvari) asemel katse rõngast vaadates üles leida: täiendav ajaraisk stabiilsuse tagasisaamiseks.
Jean:
- ülivarane äratus: väga tõenäoliselt ei olnud tavaline unenorm täis magatud;
- kiirustamine lennuväljale: 160 km/h mööda käänulist teed välistab võimaluse hüppeks mentaalselt valmistuda;
- visuaalse kõrgusemõõtja autosseunustamine ja teise laenamine: kui laenuks võetu ei olnud täpselt sama mudel, siis tähendab see paratamatult täiendavat, olgugi et väikest, tähelepanuressursi kulu;
- hüppeplaani muutmine vahetult enne lennukisseminekut (“is it ok he is coming with us?”): kogenud hüppajale võrdlemisi lihtsate plaanide puhul iseenesest mitte väga suur riskifaktor, aga siiski;
- heliline kõrgusemõõtja “läks lolliks”: duh, inimesed, Pro-Tracki käsiraamatus on sees õpetus selle kohta, kuidas riistapuule lennuvälja “nullkõrgus” käsitsi selgeks teha. Kui aga siiski lennukis selgub, et aparaat kõrgust õigesti ei mõõda, tuleks endale 42 korda korrata, et sellel hüppel ei tohi mingil juhul piiksujat kuulata, või Track hoopiski kiivrist taskusse ümber tõsta; samuti tasuks tõsiselt kaaluda lihtsama hüppeplaani kasuks otsustamist või (olukorras, kus sul ka visuaalse kõrgusemõõtjaga mingi jama oli) lennukiga allatulekut.
- väljahüpe lahtise rinnarihmaga: kõlab nagu Darwini auhinna kandidaat. Kurat võtaks, lennukisse tuleb minna täies hüppevalmiduses varustusega, mitte rihmad lahti! Ning alati tasub igaühel lennukis kontrollida nii iseenese kui kõigi teiste varustust, olgu need teised kasvõi mitme tuhande hüppe kogemusega skygod’id. Õnneks sai vend rinnarihma vabalangemises kinni, kuid kaotas pusides kontrolli kõrguse üle ning avas juba ohtlikult madalale jõudnuna põhi-, mitte varuvarju; automaat viskas varu sinna kõrvale ning põhivarjust vabanemiseks ei jäänud enam aega.
Mõnikord on lennukisse jäämiseks vaja rohkem mune, kui väljahüppamiseks.
Ma ei tea, miks, aga Boston hakkas mulle esimesest pilgust meeldima. “Päris” Boston on mõnusalt pisike — elanikkonnalt umbes poolteist ja maismaapindalalt pisut alla ühe Tallinna. Bostoni linnastu ehk “Suurem Boston“, mille elanikest jätkuks rohkem kui kolmele Eestile, aga kataks pisut üle neljandiku Eesti pinnast.
Boston jätab meeldivalt rohelise mulje ning lisaks sellele laiutab keset linna meri. Minu arvates on (soovitavalt laevatatava) veekogu olemasolu ühe korraliku linna jaoks hädavajalik. Isegi Tallinnast võib pikapeale asja saada, kui sadamapiirkond kunagi korralikult välja saab arendatud.
Bostoni puhul ei ole vähetähtis ka asjaolu, et kohalikus õlletehases pruulitav “Samuel Adams” on sõltumatu Eesti eksperdi poolt täiesti joodavaks tunnistatud.
I just finished a 27-minute Skype call from my hotel room in Boston to my loved ones at home in Estonia.
Depending on the method of calculation, the call cost me $9.99 (the price of 24 hours of internet access), $0.19 (previous amount times 27 by 1440), or nothing (as I needed internet access anyway, making this call had no effect on what I had to pay).
Alternatively, I could’ve used my cell phone. In this case, my mobile provider would’ve billed me for EEK 1066, or roughly $92.
Finally, there’s a phone in my room. The friendly hotel puts a surcharge of $7/min and $4.50/connection on top of whatever AT&T would charge for an international call. So the surcharge alone would have amounted to $193.50.
Comments, I think, are unnecessary.
