Monthly Archive for July, 2006
Skype korraldas väikese reklaamikampaania, millest inimestel ka reaalset kasu tõuseb: kui raha või maksmise tahtmist ei ole, saad ühe kergesti äratuntava trammiga täiesti legaalselt tasuta sõita. Kusjuures eriline maasikas on see, et kes reklaamitava toote kasutusele võtab, ei pea ka selle eest midagi maksma — Skype’ilt Skype’ile helistamine on samuti tasuta.
Aga tegelikult võiksid ka muud firmad end niiviisi reklaamida. Näiteks selle asemel, et televaatajate filmielamusi rikkuda. Ning ehk saab kunagi ka Tallinna ühistransport korralikult toimima — linnaviletsusel on ju muud tegemist.
Benjamin Horst, an open source enthusiast and a long-time OpenOffice.org user, is running a fundraiser to publish a full-page ad (or a few if he manages to raise enough for reruns) in New York’s Metro newspaper. At the time I write this post, they’re less than $100 short of the first ad, so if you’ve got a few bucks to share, please do so. And if you don’t, then you can help just by sharing the word.
I can already imagine some hardcore capitalist types grinning and saying “Free software ain’t free at all, you see?”. Now there are at least three answers to that.
First, free software is about freedom, not price. And freedom has always been expensive. Slaves were fed and housed by their masters, but for some strange reason even those who didn’t get beaten or molested tried to save up and buy themselves free.
Second, there is no such thing as free lunch. Free software is another business model — one that is built not around direct monetary compensation to a single (individual or corporate) developer, but numerous contributions from the community to the community. These contributions vary according to the abilities of contributors: while a large software house could donate a few patents or several man-years worth of coding work, an individual user can help by reporting a bug or kicking in $10 to help get the ad published. Most of free software — including OpenOffice.org — is free to use, distribute, and modify. You are not required to contribute anything. But you can help if you want to.
And last but not least, if you don’t have the money (or willingness) to pay several hundreds of dollars or euros for a proprietary office suite, then you effectively have three options: resorting to pen and paper, installing a pirated copy, or using free software. The first is terribly ineffective and the second is illegal. The choice is yours.
Yamaha XV 535 “Virago” ‘92, 20 kW, 38 Mm, 37 000 kr.
2004. aasta juunis saabus Saksamaalt minu esimene tsikkel, mis kahe järgnenud aasta jooksul aprillist oktoobrini mu igapäevaseks sõiduriistaks oli. Minu all on ratas läbinud 15 tuhat kilomeetrit. Ainus probleemne sõlm oli vana aku, mis aga sai kohe esimesel suvel ära vahetatud. Ostujärgne hooldus sai tehtud Motodepoos, järgmised (mullu ja tänavu kevadel) Motoremis. Ca 2 tuhat kilomeetrit tagasi sai tsikkel alla ka uued rehvid ning ette uued piduriklotsid. Ülevaatus kehtib 2007. aasta juulini.
20 kW mootor lubab selle ratta selga istuda ka nn “A4″ lubadega tegelastel. Tehase öeldud maksimumkiiruse 140 km/h olen küll kätte saanud, kuid minu 90-kilost keret vedades kippus masinal 120-st edasi kiirendus üsna järsult vähenema. Väändemomenti on mootoril aga küll ja veel; viienda käigu võib rahulikult kruiisides sisse lülitada juba 50-kilomeetrise tunnikiiruse juures.
Kardaanülekanne on praktiliselt hooldusvaba ning ääretult mugav, kui juhtud sõitma ka mujal, kui ainult asfaldil. Madal sadul ja püstine isteasend teevad juhi elu — eriti linnas — mõnusaks. Pikemate (200+ km) sõitude jaoks jäi see ratas mulle (182 cm) aga pisut väikeseks: jalad kippusid väsima.
Pilte saab näha siit ja ratast ennast tööpäeviti Tallinnas, Mustamäel. Proovisõitu saab vajadusel ka teha (võta kaasa kehtiv A-kategooria juhiluba ja kiiver; kui avarii teed, ostad ratta ilma tingimata ära).
Ah jaa — et miks ma ta ikkagi maha müün, kui nii hea sõiduriistaga tegemist? Põhjus lihtne: ostsin endale tiba suurema ning matkamiseks paremini sobiva ratta ning vana truud raudruuna ei raatsi niisama roostetama jätta.
Suurem osa puhkusenädalast sai veedetud Ahvenamaal (Åland). Imeline loodus, kusjuures merevaade (mis võimaldab vaadelda vette loojuvat päikest) on saarestikus tõeline haruldus. Suurepärane reisikaaslane. Täiuslik planeerimine: ette sai ostetud vaid laevapiletid, muus osas toimis põhimõte “where I lay my hat is home“. Kohalik õlu, mida õnnestus maitsta vaid ühes kõrtsis ja õlletehases; poodidest oli see alatul kombel ära ostetud ja uus laar alles ootas laialivedamist. Tjudö veinitalu, kus mh tehakse õunapuskarit Ålvados ja imelise aroomiga õunalikööri Appleaud, kuid mida nad vaid oma kõrtsis müüa tohivad (kaasaostetava käraka osas on Alkol monopol); Vikingi ja Eckerö laevadel müüakse seda kah, kuid ei Silja ega Tallink pole taibanud neid hõrke rüüpeid oma pardapoodidesse soetada. Geta mäed ja sealne loodusrada, mille juures polnud ühtki silti “rajale minek oma vastutusel.” Mitmete majutusasutuste väga lahke ja sõbralik personal, kes räägib sinuga ainult på svenska, sest muid keeli nad lihtsalt ei oska. Ålandi pannkoogid ja must leib.