ka vana sitt haiseb, kui teda hästi kaarutada*

mõni jaburus ujub ikka ja jälle taas pinnale. üks sellistest on nutt ja hala sertifitseerimiskeskuse ja eriti tema ldap-kataloogi üle, kust igaüks võib — oo õõva ja õudust! — kõigi digiallkirja andmiseks vajalikku sertifikaati omavate eestimaalaste isikukoodid kätte saada. nimelt võimaldab see rikkuda isikuandmete kaitse seaduse 16. paragrahvi, mille järgi te kõik peaksite enne minu isikukoodi töötlemist minult luba küsima.

minu sügavalt isikliku arvamuse kohaselt vajanuks inimene, kes selle 16. paragrahvi sinna eelnõusse kirjutas, kvalifitseeritud meditsiinilist abi. neile, kes selle eelnõu seadusena vastu võtsid, aga kulunuks ilmselt ära kvalifitseeritud veterinaarne abi. lambad, noh.

selle asemel, et üha uuesti tekitada mõttetuid skandaale isikukoodide püha saladuse rikkumise üle sertifitseerimiskeskuse poolt, tuleks see õnnetu paragrahv asendada järgmisega:

§ 16. Isikukood ja selle töötlemine

(1) Isikukood on Eesti Vabariigi kodaniku ja Eestis elamisloa alusel elava võõrriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku unikaalne tunnus.

(2) Isikukoodi töötlemine on lubatud ilma isiku nõusolekuta.

(3) Isikukoodi kasutamine isikut tuvastada võimaldava jagatud saladusena on keelatud.

(4) Käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud keelu rikkuja on täies ulatuses vastutav isikukoodi omanikule rikkumise tagajärjel tekkinud varalise kahju eest.

eriti oluline on siinkohal 4. lõige: kui näiteks keegi helistab mu mobiilioperaatorile, ütleb mu nime ja isikukoodi ning palub mu SIM-kaardi lukku panna ning klienditeenindaja on sellega nõus ilma salasõna küsimata (või küsides, aga selle asemel vastusega “no kurat, mul panid pätid just telefoniga jooksu, ma ei mäleta, salasõna on kodus, palun pange kaart kinni” leppides), siis vastutab operaator kõigi kulude eest, mille kohta ma suudan näidata, et need tekkisid kaardi kuritahtliku sulgemise eest. või kui keegi suudab mu nime ja isikukoodi teades mu pangakonto tühjaks kanda, vastutab pank tagajärgede eest.

kulla inimesed, saage ükskord ometi aru, et kui selles riigis kasutatakse id-kaardi sertifikaate õiguslikult siduvate digitaalallkirjade andmiseks, siis peab allkirja kontrollijal olema võimalus üheselt tuvastada, KELLE sertifikaadiga see konkreetne allkiri antud on. ning kuna eestis on margus metsasid ja jaan tammesid nagu putru, siis nimest isiku tuvastamiseks ei piisa ja kõik.

________
* tsitaat tundmatu autori surematust teosest “leo ja jevdokia uskumatud seiklused“.

0 Responses to “ka vana sitt haiseb, kui teda hästi kaarutada*”


Comments are currently closed.