Monthly Archive for March, 2006

Inimeste president

Lennart Meri ei olnud vaid Eesti Vabariigi president. Lennart polnud ka ainult Eesti rahva president. Lennart oli suur inimene ja inimeste president.

Kaarli kirikus käis laupäeval talle viimset austust avaldamas üle 15 tuhande inimese; riik.ee kaastunderaamatu pealt viie tuhande järelehüüde hulgas on sadade kaupa soomlaste tänu- ja austusavaldusi ning kümneid vene-, saksa-, prantsus- ja rootsikeelseid sissekandeid. Täispika otseülekande ärasaatmiselt tegi lisaks Eesti Televisioonile ka Soome YLE1. Soome Vabariigi president Tarja Halonen esitas oma matusekõne Lennarti emakeeles.

Leidugu igaühel meist jaksu ja tahtmist säilitada ja arendada iseenese tervet talupojamõistust, professionaalset ja sotsiaalset selgroogu ning ema- ja võõrkeeleoskust, et oleks, kelle hulgast kunagi valida Lennarti vääriline riigipea.

savisaar ja aktsiaturg

mida ühist on wall streetil ja edgar savisaarel?

suurte rahade liikumine ja liigutamine? seda küll. aga tiba laiemalt mõeldes? kontseptuaalsel tasandil?

aktsiaturg oli esialgselt ettevõtjatele oma äri käivitamiseks või laiendamiseks vajaliku kapitali hankimiseks välja mõeldud vahend. täna aga võib väita, et vahendist on saanud eesmärk — börsiettevõtete edukust ei hinnata sageli nende loodava väärtuse ega teenitava tulu järgi, vaid aktsiakursi kõikumisi jälgides. ning neidsamu kõikumisi ära kasutades võivad nutti ja õnne omavad spekulandid rikastuda kiiremini kui ettevõtjad ise.

vahendist on saanud eesmärk.

sama lugu on ühega vähestest tõeliselt professionaalsetest poliitikuist (mõnede arvates ainsa profiga) eestis — edgar savisaarega. edgari poliitika tegelikke eesmärke ei tea keegi peale tema enese. täna piisab võimul püsimiseks ühele suurele valijate rühmale 500- ja 700-krooniste jõulukinkide lubamisest ning teisele meelepäraste idapoliitiliste avalduste tegemisest. see ei tähenda aga, et pensionäride ja venekeelse elanikkonna heaolu oleks savisaare südameasi. olen valmis kihla vedama, et juhul, kui tema praegust valijaskonda tabaks ootamatu valgustusajastu ning senised meetodid enam vajalikku häältearvu saavutada ei taga, muutub ka savisaare retoorika 90 või kui vaja, siis kasvõi 180 kraadi.

võim ei ole edgarile vahend, vaid eesmärk.

ja tuleb tunnistada, et selle eesmärgi saavutamisel on talle võrdset raske leida.

Seks, valed ja mälupulk*

“Mälupulga afäär” on järjekordne näide sellest, et Eesti ametnikud peavad rahvast lambakarjaks, kellele võib rääkida mida tahes — ning et Eesti ajakirjandus ei suuda või ei taha neile ette söödetavat materjali vähegi kriitiliselt analüüsida. Et mul puudub juurdepääs tele- ja raadioarhiividele, piirdun siinkohal vaid kolmes e-ajalehes avaldatud selleteemaliste kirjutiste kõrvutamisega, ent juba siitki tuleb välja mitu küsimusi tekitavat vastuolu.

Allikad:

Kõik allikad on ühel meelel selles, et mälupulk leiti möödunud suvel (EE: 13. juuni õhtul 2005) Tammsaare pargist, et sellel olid (EE: umbes) 300 tuhande kaitseväekohuslase andmed (SLO: nimed, isikukoodid, isanimed, aadressid; EE: nimi, isikukood, aadress ning passi- või ID-kaardi andmed), ning et leidjaks oli (PM: keskealine, EE: 64-aastane Tallinnas elav pensionil) mees. Edasi läheb tähelepaneliku lehelugeja elu aga huvitavaks.

PM väitel selgus nimetatud andmete paiknemine mälupulgal “uurimise käigus”. SLO kirjutab, et leidja nägi kodus, et “mälupulgal on hulk andmeid, ja otsustas selle viia kaitsepolitseisse”. EE sõnutsi aga torkas leidja pulga arvutisse, mispeale “avanes tema ees Exceli tabel umbes 300 000 mehe andmetega”. Lisaks edastab SLO Kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko kinnituse, et “andmed olid mälupulgal krüpteeritud kujul”.

Minu nime, isikukoodi ja aadressi kirjapanekuks on koos hädavajalike eraldajatega vaja vähemalt 68 baiti. Eeldades, et tegu on “Harju keskmise” suurusega, saame kõnealuse andmebaasi minimaalseks võimalikuks mahuks 19,5 MB. Iseenesest ei ärata see veel erilist kahtlust — väikseimate Elioni poes täna pakutavate USB-pulkade mälumaht on 256 megabaiti, mullu oli tõenäoliselt saada ka poole väiksemaid. Aga…

Kui andmed oleks olnud (korralikult) krüpteeritud, poleks leidja pulka oma koduarvutisse lükates suutnud mitte kuidagi kindlaks teha, milliseid andmeid see sisaldab. Pulgal oleks olnud vaid üks mõnekümne megabaidi suurune fail (või samapalju erinevaid faile sisaldav kataloog), mille sisse piiludes oleks vaataja eest leidnud pika ja mittemidagiütleva juhuslike märkide jada. Muide, enamuse “tavakasutajate” jaoks on lahendamatu juba selline “krüpteerimine”, mis seisneb failinime laiendi äramuutmises (pane .xls asemele .bmp, lase kuuma triikrauaga üle ja küll sa siis näed).

20 megabaiti on niivõrd väike andmemaht (sinna mahub vaid paarkümmend odavast digikaamerast pulgale kopeeritud fotot või neli-viis MP3-muusikafaili), et see ei pane tänapäeval ilmselt kedagi õlgugi kehitama, rääkimata sellest, et hakata 10-15% ulatuses mingi jamaga täidetud mälupulka Kaposse toimetama, riskides seejuures sellega, et kaitsepolitseinikud tulevad sulle külla ning võtavad ära su arvuti ja kõik muud kodus olevad andmekandjad — et välja selgitada, ega sa ometi nende saladusest endale varukoopiat teinud ei ole.

Mälupulgad on võrdlemisi odavad andmekandjad. Täna maksab 256-megase pulga megabait alla pooleteist krooni. Omaniku kontaktandmetega varustamata pulga omanikule tagastamine oleks ilmselt läinud kulukamaks kui uue mälupulga ostmine, nii et mõistlik inimene oleks selle pulga lihtsalt endale jätnud või kellelegi ära kinkinud.

Tõenäoliseim järeldus eelnevast on, et jutt pulgal olnud andmete krüpteeritusest on vale. See aga tähendab, et ministeeriumist “läks jalutama” lahtise tekstiga koopia või väljavõte mingist suurest isikuandmete baasist. Kas tegemist oli kaitseväekohuslaste või mingi muu andmekoguga, ei ole mul võimalik öelda, kuid kui kaitseministeeriumi infoturve on nii oskamatult korraldatud, tuleb sealt keegi lahti või maha lasta.

Ja veel: Exceli tabelisse mahub ainult 65536 rida, nii et 300 tuhande mehe andmed oleks tulnud salvestada kas juppide kaupa erinevatesse failidesse või sama faili erinevatele töölehtedele. Andmebaasirakenduses kasutamiseks on selline lahendus — vabandage väljendust — puhas porno, nii et kui Kaitseministeerium on säärase jama tellinud, tuleks sealt keegi kiiremas korras lahti lasta või veel parem, kinni panna.

Ajakirjanikud leiavad, et nemad on oma töö ära teinud — uudis on ju rahvale edastatud. Uuel nädalal tulevad aga juba uued uudised ning amatööridest või korruptantidest ametnikud saavad rahulikult vanas vaimus edasi toimetada.

Samas võib püstitada ka teise küsimuse — kelle huvides oli see vana asi just nüüd üles kaevata? Millised muud sündmused tänu “pulgaskandaalile” ajakirjanduse huviorbiidist välja jäid?

________
* Seksi selles loos (veel?) täheldatud ei ole.

hõbevalgem

hõbevalgemajal, mil ma eesti iseseseisvumisest veel õigupoolest unistadagi ei osanud, jäi mulle kätte raamat, mille autorile oli määratud saada eesti vabariigi presidendiks.

täna sellele tagasi mõeldes julgen tõmmata paralleeli “hõbevalgema” ning ühe teise suure kirjaniku — arthur c. clarke’i teoste vahele: nii meri kui clarke nägid kurja vaeva, et oma mõtted detailideni läbi mõelda. ja tulemuseks on olnud raamatud mõtlevale inimesele.

hüvasti, härra president!

ka vana sitt haiseb, kui teda hästi kaarutada*

mõni jaburus ujub ikka ja jälle taas pinnale. üks sellistest on nutt ja hala sertifitseerimiskeskuse ja eriti tema ldap-kataloogi üle, kust igaüks võib — oo õõva ja õudust! — kõigi digiallkirja andmiseks vajalikku sertifikaati omavate eestimaalaste isikukoodid kätte saada. nimelt võimaldab see rikkuda isikuandmete kaitse seaduse 16. paragrahvi, mille järgi te kõik peaksite enne minu isikukoodi töötlemist minult luba küsima.

minu sügavalt isikliku arvamuse kohaselt vajanuks inimene, kes selle 16. paragrahvi sinna eelnõusse kirjutas, kvalifitseeritud meditsiinilist abi. neile, kes selle eelnõu seadusena vastu võtsid, aga kulunuks ilmselt ära kvalifitseeritud veterinaarne abi. lambad, noh.

selle asemel, et üha uuesti tekitada mõttetuid skandaale isikukoodide püha saladuse rikkumise üle sertifitseerimiskeskuse poolt, tuleks see õnnetu paragrahv asendada järgmisega:

§ 16. Isikukood ja selle töötlemine

(1) Isikukood on Eesti Vabariigi kodaniku ja Eestis elamisloa alusel elava võõrriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku unikaalne tunnus.

(2) Isikukoodi töötlemine on lubatud ilma isiku nõusolekuta.

(3) Isikukoodi kasutamine isikut tuvastada võimaldava jagatud saladusena on keelatud.

(4) Käesoleva paragrahvi 3. lõikes sätestatud keelu rikkuja on täies ulatuses vastutav isikukoodi omanikule rikkumise tagajärjel tekkinud varalise kahju eest.

eriti oluline on siinkohal 4. lõige: kui näiteks keegi helistab mu mobiilioperaatorile, ütleb mu nime ja isikukoodi ning palub mu SIM-kaardi lukku panna ning klienditeenindaja on sellega nõus ilma salasõna küsimata (või küsides, aga selle asemel vastusega “no kurat, mul panid pätid just telefoniga jooksu, ma ei mäleta, salasõna on kodus, palun pange kaart kinni” leppides), siis vastutab operaator kõigi kulude eest, mille kohta ma suudan näidata, et need tekkisid kaardi kuritahtliku sulgemise eest. või kui keegi suudab mu nime ja isikukoodi teades mu pangakonto tühjaks kanda, vastutab pank tagajärgede eest.

kulla inimesed, saage ükskord ometi aru, et kui selles riigis kasutatakse id-kaardi sertifikaate õiguslikult siduvate digitaalallkirjade andmiseks, siis peab allkirja kontrollijal olema võimalus üheselt tuvastada, KELLE sertifikaadiga see konkreetne allkiri antud on. ning kuna eestis on margus metsasid ja jaan tammesid nagu putru, siis nimest isiku tuvastamiseks ei piisa ja kõik.

________
* tsitaat tundmatu autori surematust teosest “leo ja jevdokia uskumatud seiklused“.