Lisette, siin te [homoaktivistid] teete sama vea, mida on juba korduvalt teinud kõikvõimalikud muud “võitlevad” vähemuste kaitsjad alates padufeministidest ja lõpetades Efraim Zuroffiga: üldise võrdõiguslikkuse asemel “oma” vähemusele eriõigusi nõudes keerate ühiskonna vindi lihtsalt üle.

Oli see nüüd Norra või Rootsi, kus feministid saavutasid nõude, et iga mingit miinimumsuurust ületava ettevõtte juhatuses peab olema vähemalt 40% naisi. Isegi siis, kui vajaliku kvalifikatsiooniga naisi pole kusagilt võtta.

Mõnedes Põhja-Ameerika piirkondades kehtib nõue, et iga ettevõtte töötajaskonnas peab olema vähemalt üks värviline töötaja iga 7 valge kohta. Nii et kui 7 juhtumisi valge töötajaga väikeettevõtja tahab veel ühe valge tööle võtta, peab ta enne seda kusagilt “augutäiteks” mõne neegri leidma.

Mitmed islamiorganisatsioonid tõusid hiljuti tagajalgadele, kui üks Taani leht julges avaldada mõned Muhamedi-teemalised karikatuurid: tegemist olevat Taani islamiusuliste (palju’s neid õigupoolest on?) religioossete õiguste kohutava riivega.

Jne jne jne. Loomulikult ajavad sellised jamad kainelt mõtleval inimesel juhtme kokku. Kui ma võtan kedagi tööle, huvitab mind tema erialane kvalifikatsioon, mitte rahvuslik, rassiline, sooline, usuline vm kuuluvus. Kui ma tahan kellegagi oma voodit jagada, on oluline vastastikune tõmme ja seksuaalne sobivus, mitte partneri parteiline taust. Ja nõnda edasi.

Lisette kirjutab Eesti Päevalehes ja oma blogis, et ta ei taha abielluda, vaid tahab perekonda. Ja jätkab teemal “samasooliste kooselu õigusliku tunnustamise vajadus”, mis ajab harja punaseks nii paadunud homofoobidel kui ka minusugustel end ratsionaalselt mõtlevaiks pidavail inimestel. Esimestel seepärast, et “peded on ju jäledad”, teistel aga seetõttu, et diskussioon on tõmmatud mõttetult kitsaks.

Erinevalt ENSV-st ei ole Eesti Vabariigis täiskasvanud samasooliste vabatahtlik suguelu kriminaalkorras karistatav. Mitteabieluline partnerlus ei ole meil keelatud, kuid üksteise sotsiaalsete garantiide eest peavad vabaabielus olevad partnerid hoolitsema ise, kuna riik sellist kooselu ei reguleeri.

Kui Lisette ja tema mõttekaaslased taotleksid mitteabielulise partnerluse, mitte aga samasooliste kooselu, õiguslikku tunnustamist, oleks neil tõenäoliselt palju rohkem toetajaid ja kindlasti palju vähem vastaseid.