Eestlaste uskumatud seiklused Itaalias

Karmil ja pimedal nõukaajal jõudis Eestimaa kinoekraanidele Itaalia-NSVL komöödiafilm “Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal”. Tolleaegse tavakodanikule kättesaadava filmikunsti üldist taset arvestades oli tegemist tõelise pärliga ning kui ma ei eksi, kulutasin terve rubla, et seda viis korda vaadata.

Täna on Eesti Euroopa Liidus ning tänu Estonian Airi suvisele sooduspakkumisele avanes käepärane võimalus makaroonikutele tagasi teha. Nii võtsidki Alice, Peeter Karl ja allakirjutanu teisipäeval ette reisi marsruudil TLLBGYVCEFLRPSABGYTLL. Takkajärgi tuleb tunnistada, et põnn pidas end reisi jooksul täitsa adekvaatselt üleval: erinevalt ühest tiba suuremast lapsest ei raisanud ta lennuki hõredat õhku röökimisele, vaid lihtsalt magas suurema osa ajast. Küll aga tuli kõva kisa kõrist välja veidi enne pea kaheksatunniseks kiskunud viimase sõidupäeva lõppu kiirteel, mis aga tänu isa kivist südamele ja raudsele keskendumisvõimele ei päädinud uudisega “Accidente bizarre, tutti morti” Itaalia järgmise hommiku lehtedes.

Bergamo Orio al Serio lennujaam, mida Estonian Air oma reklaammaterjalides Milano lennujaamaks nimetab (“päris” Milano lennujaamad on ikkagi vaid Malpensa ja Linate), osutus Vilniuse omaga üsna sarnaseks, ehkki pisut suuremaks. “Soolikaid” ehk jaamahoonest lennukiteni sirutuvaid koridore seal nende olemasolust hoolimata ei kasutatud ning reisijaid sõidutati bussidega. Muide, lisaks OV-le lendavad Bergamosse ka teised juhtivad lennufirmad, näiteks Air Berlin, Ryanair ja DHL. Ning otse lennujaama vastas, üle kiirtee (või õigemini küll selle alt) asub Itaalia kõige suurem kaubanduskeskus. Vähemasti nii seisis reklaamtahvlil, millel kirjutatu tõesust me kontrollima ei jõudnudki.

40-kilomeetrine bussisõit Milano Centrale rongijaama maksis kuus eurot per larvi ja kestis pea tund aega. Seal jõudsime teha ühed kohvid ja jäätised ning siirdusime rongi, mille piletid olime ettenägelikult soetanud internetist (trenitalia.com) ja seejuures soodushinnaga. Ostu tõendina oli meil olemas broneeringukood ehk PNR, aga konduktor ei vaevunud seda kontrollimagi, kuna istusime meile määratud kohtadel ja ütlesime “internet-biljett, no speak italiano”. Kolm tundi hiljem leidsime end Veneetsia St Lucia raudteejaamast.

Ostsime endale kolm päeva kehtivad Actv ehk Azienda del Consorzio Trasporti Veneziano piletid ja siirdusime bussipeatusesse, mille arhitektuur tõi mulle meelde JAH-grupi parvematkad Emajõe Suursoos. Muide, kui Tallinna bussijuhid samasuguse hoo ja matsuga peatustesse sõidaksid nagu Veneetsia omad seda teevad, poleks meil bussipeatustest enam ammu isegi varemeid järel.

Hotell oli korralik või pigem isegi peen. Asja selgitas Alice sellega, et oli broneeringut tehes eurod ja naelad segi ajanud, mistõttu supersoodus hotell kujunes lõpuks lihtsalt soodsaks. Ainuke pettumus oli lubatud interneti puudumine. Kui retseptsionisti käest asja uurisin, sain teada, et internetti pääsemiseks tuleks telefoni juhe lihtsalt modemi külge ümber ühendada. “Modemi?” küsisin hämmastunult. “Teil ei olegi broadband’i?” Selgus, et ei ole jah. Otsustasime läpaka järgmisel päeval linna kaasa võtta ja kuskil internetikohvikus korraks tsivilisatsiooniga ühendusse astuda. Internetikohvikut me ei leidnud, küll aga internetipunkti. Pool tundi wifitamist maksis neli rutsi eurot. Infoühiskonnast tulnule oli selline arhaism küll veidi võõrastav, aga mis seal’s ikka.

Ühistranspordi kasutasime Veneetsiaga tutvumiseks täiega ära. Nimelt selgus sealset liinikaarti uurides kahe ringliini olemasolu, mis meid kõigist huvitavaist kohtadest mõõdukas tempost mööda sõidutasid. Ning arvestades, et lisaks lapsele takistanuks meie muul moel kulgemist ka end laupäeval lombakaks kukkunud paps, olid vesibussi aknast avanevad vaated parima hinna ja kvaliteedi suhtega. Päris lahe oli märgata, et lisaks vesibussidele ja -taksodele liikusid Veneetsia tänavaiks olevail kanalitel ka politsei-, kiirabi- ja isegi tuletõrjepaadid. Vilkuritega, muide. Ning mul tekkis tõsine kahtlus, et metroos kasutatakse seal allveelaevu.

Järgmisel, st neljapäeva, hommikul rentisime auto. Et Hertz küsis kahe päeva eest 20 ja Europcar 60 eurot rohkem kui Avis, oli valik lihtne. Sõidukiks anti meile Fiat Punto Multijet — pisike turbodiisel, mis liikus üllatavalt reipalt, kuid mille 45-liitrist kütusepaaki me oma nii kiir- kui mägiteedel kogutud rohkem kui tuhande kilomeetriga tühjaks sõita ei suutnudki.

Kuigi pass oli kaasas vaid Peeter Karlil — meie Alice’iga reisime EL sees juba ammust aega vaid ID-kaartidega — otsustasime “kriminaali panna” ning oma isiklikel maailmakaartidel ka San Marino kohale lipukesed torgata. Enne sinnajõudmist aga jäi meie teele Parco Tematico dell’Aviazione — lennundusmuuseum, kuhu kohalikud entusiastid on ilma mingi riigipoolse rahalise toetuseta kokku vedanud kõikvõimalikku lennundustehnikat, dokumente, mundreid jm huvitavat kraami. San Marino piiril meid kinni ei peetud, nii et ei teagi, kas oleks probleeme tekkinud või mitte. Küll aga võib kindlalt väita, et meil kaasas olnud eurode vahetamisega kohaliku õlle ja pizza vastu ei tekkinud mitte mingisuguseid probleeme. Ja kohalik õlu — Amarcord — oli päris maitsev.

Et kell hakkas õhtusse kiskuma, tuli edasi sõita. Maksulistest kiirteedest otsustasime esialgu loobuda ning võtsime kursi Firenzele, kasutades läbi Apenniinide kulgevaid SS-e ehk riigimaanteid. Lisaks kellale kiskus kärmelt õhtusse ka päike ning tuleb tunnistada, et öised mägiteed võtsid mul selja pisut märjaks. Tee ääres õnnestus mul vilksamisi näha ühte ja Alice’il kahte kitse, kes aga õnneks taipasid tee äärde jäädagi.

Firenzes möllisime end esimesse ettejuhtunud hotelli nimega Columbus, mille iseloomulikeks tunnusteks olid nõukaaegne sisustus, ääretult sõbralik personal ja viletsavõitu hommikusöök. Kuna põnn oli autos pikalt maganud, otsutas ta öösel üleval passida ning ka Alice’i uni jäi seetõttu lünklikuks. Minu oma oli see-eest sügav ja jaburaid unenägusid täis. Üks neist oli järgmine:

Olin öö otsa sõitnud Veneetsia liinibussi meenutava laevaga Stockholmi mingile Ilgelt Tähtsale Töökohtumisele ning hommikul avastasin, et olin “korralike” asemel ELaK-i sokid jalga pannud. Äkki tuli minu juurde mingi täiesti suvaline töll ja teatas, et tema oli ühte jalga pannud halli ja teise musta soki. “Juhtub,” ütlesin, ning viskasin pilgu enda omadele — märkamaks, et olin vasakusse jalga pannud varvas- ja teise tavalise soki.

Niinimetatud hommikusöök söödud, võtsime suuna Pisale. Muide, linnaliiklus on sealkandis lahe: sõiduradasid on nii palju kui mahub ning suunatule kasutamine tundub olema leigelt soovitatav. Ja mis maanteeliiklusse puutub, siis kiirusepiiranguid tähistavaid liiklusmärke on nagu putru ning ilmselt just seetõttu neid ignoreeritaksegi. Sõidukiirus valitakse vastavalt tee- ja liiklusoludele ning kogu moos.

Kuulus Pisa torn, selgus, oli tõepoolest viltu. Kummaline — kui insenerid-arhitektid-ehitajad oleksid oma töö omal ajal korralikult teinud, oleks selle kellatorni puhul tegu vaid ühega paljudest, mille nägemiseks keegi peale tõeliste arhitektuuripedede Pisasse sõitma ei hakkaks. Ja kui nad oleksid oma töö päris kehvasti teinud, ei oleks isegi arhitektuuripededel sinna asja. (Tõenäoliselt vale ja kindlasti meelevaldne) järeldus: edu saladus on selles, et tuleb natukene mööda panna. Aga öelge, mis tahate, ma ei usu ikkagi, et need insenerid-arhitektid-ehitajad just õnnelikud olid, kui torn lääpa vajus.

Edasine oli lihtne — pea sada kilomeetrit mägiteid Parmasse (seekord enne päikeseloojangut, kurradi ilus) ja sealt teist samapalju kiirteed mööda Lodisse (kuus eurot). Erinevalt tavalistest maanteedest ja linnatänavaist peetakse Itaalias kiirteedel sõiduradade ettenähtud arvust kinni, kuid rajad ise on oluliselt kitsamad kui Saksa kiirteedel või Eesti maanteedel. Alice luges kaarti ja loendas mahasõite ning minu ülesanne oli meid selles horisondist horisondini ulatuvas ja pealt 100 km/h liikuvas rauarongis hoida. Vahepeal tekkis tunne, nagu oleks ma Kopenhaageni Kastrupi approach’il oleva lennuki sangas — mingist ringivahtimisest ei olnud juttugi. Ah jaa, siin võttiski Peeter Karl nõuks endal hääl ära karjuda.

Lodist keerasime Bergamo peale, mille külje alla Alice oli meile hotelli broneerinud. Internetis avaldatud andmetel oli tegemist imekergesti leitava neljatärnihotelliga. Pärast väikest seiklust olematute suunaviitade ja puuduvate hotellisiltide labürindis selgus, et hotelli uksel on tõepoolest neli tärni. Mida need tähistasid, jäigi saladuseks. Minu senikülastatud neljatärnihotellides ei ole koridoride valgustus olnud aegreleega ega hommikusöögilauad paberist linadega. Ja õhtusöögiks pakuti midagi, mille kohta tuntud gurmeespetsialist Ekstrekas oleks ilmselt vähimagi kõhkluseta öelnud “praetud sitt”.

Lennujaama leidsime probleemideta. Bensujaama aga mitte, mille kohta Avise taat lahkelt naeratades teatas, et ärgu ma muretsegu — puuduv kütus lisatakse mu autorendiarvele — ja soovis head reisi. Alice sai siiski äärepealt väikese pettumuse osaliseks — nimelt selgus, et pärast turva- ja passikontrolli läbimist ei ole Bergamo lennujaamas võimalik enam ei kommi ega suveniire tagasiteele kaasa osta. Aga sülesolev väikelaps ja väide, et see vajab enne lendu mähkimist, teeb imesid 😉

Kokkuvõtteks võib öelda, et:

  • sülelapsega reisimine on lihtne, kui sa seda endale ise keeruliseks ei mõtle;
  • kuigi mulle meeldib off-season reisimine, mil turistide hordid mul seljas ei trügi, on november Põhja-Itaalia võlude nautimiseks natuke liiga off season — tiba soojem ilm kulunuks marjaks ära;
  • Itaalia liikluses toimetulemiseks on ennekõike vaja külma närvi; suunatule asemel võib vabalt sireeni kasutada ja sõidukiirus tuleb valida põhimõttel “sõida täpselt nii kiiresti kui ohutult saad”;
  • internetist on nad seal üht-teist juba kuulnud, aga arenguruumi on veel oi kui kõvasti;
  • kui itaallased õigeaegselt veini ei oleks leiutanud, oleks nad ilmselt välja surnud, sest sealsed naised tuleb ilusaks juua.

Ah jaa, pilte sai ka natuke tehtud.

0 Responses to “Eestlaste uskumatud seiklused Itaalias”


Comments are currently closed.