ajakirjandusmaastikul valmivad suured mahlased hapukurgid. mitte millestki pole kirjutada; isegi lennuõnnetusi on hakanud juhtuma nii tihti, et varsti kirjutatakse neist samamoodi nagu liiklusõnnetustest — väike nupp nädala kokkuvõttes. õnneks on tulekul valimised ja poliitikud on taas hakanud esinema süüdimatute valimislubadustega, aga ega sellega ka enam kedagi ei üllata. mingit teemat on aga vaja.
leheneegrid afrozhurnalistid ihuvad ajaveebnike peale hammast. ja e-lehtede kommentaarikirjutajate peale kah. ajaveebnikud vaevlevad identiteedikriisis, üritades leida vastust küsimusele, miks ja kellele nad oma kirjutisi avaldavad. anonüümsed kommentaatorid pilluvad sitta ja jagavad oma olematuid (teinekord ka olevaid) valdkonnaspetsiifilisi teadmisi. nüümikud ja pseudonüümikud kiruvad anonüümikuid, need aga ajavad taga autoriõiguse seadusega neile antud õigust keelduda autorinime avaldamisest.
valan kah õli tulle. vaba inimene võib valida, kas avaldada oma arvamust oma päris- või varjunime all. ilma nimeta (või ühekordseks kasutamiseks võetud varjunime all) aga esinevad sellised tegelased, kes on sama sõltumatud nagu mongoolia valitsus ühes nõuka-aegses anekdoodis — nad ei sõltu kellestki ja neist ei sõltu mitte miski. nende arvamuse peale ei ole lihtsalt mõtet ärrituda.
mitte just iga ulmekirjanik ei kirjuta 247-leheküljelise loo sappa 18 lehekülge viiteid teaduslikele allikatele koos selgitustega selle kohta, kuidas loos ettetulnud tehnoloogiaimed tegelikult toimima võiksid hakata. jutt käib kosmoseodüsseia viimasest raamatust, mille lugemise öösel lõpetasin. esimesed kolm odüsseiat (2001, 2010, 2061) on mul eestikeelsetena olemas, viimane (3001) originaalkeeles.
lisaks clarke’ile on kunnid asimov, tolkien ja heinlein. adams ja pratchett kah, aga veidi teises kategoorias.
tsoome sarjamist lugedes meenus selline lugu.
kunagi üritas mingi võlanõudjate kontor ühelt minuga tollal seotud organisatsioonilt kätte saada raha, mille me olime oma hankijale juba ammu ära maksnud.
töllid ähvardasid meie andmed kuskile internetti riputada, kui me ära ei maksa. vastasin, et pange pealegi — eniro ja infoatlas küsivad kogu aeg raha, lõpuks ometi üks mõistlik infoteenuse pakkuja. selle peale nad ütlesid möhh ja panid toru ära.
natuke hiljem saatsid faksi. nii umbes et makske kohe ära või muidu. kolm lehekülge. mina saatsin faksi vastu, et vaadake, meil on väljamaalt sotsiaalabina saadud faksiaparaat ja sinna tavaline faksipaber ei käi, nii et iga meile saadetud faksilehekülje eest, mille saamiseks me pole ise soovi avaldanud, oleme sunnitud esitama saatjale arve summas x/3, kus x oli meie väidetava võlgnevuse summa, ning tegin ettepaneku võlgnevused tasaarveldada.
sellise uskumatu ülbuse peale ei osanud töllid enam midagi kosta.
mulle näkku ei … 
südamega. mõistuse käest küsisin üle, see oli ka nõus. nüüd jääb veel asi ära vormistada ja siis läheb elu jälle jupp maad põnevamaks.
aga mis asi see asi on, ütlen siis, kui tint paberitel kuivanud.
tundub, et üks eesti juhtivaist langevarjureist on tõeliseks autopedeks hakanud. lisaks igapäeva-mazdale, lennupäeva-volgale ja laadapäeva-mossele on tal nüüd ka oma värvides takso
