ma pole enam ammu sellist magusat reisiärevust tundnud nagu täna hommikul parasummerile kaasavõetavaid asju pakkides. nüüd on veel viimased tööasjad korda ajada ning siis asume teele. järgmise pühapäevani leiate mind pärnu lennuväljalt.
Monthly Archive for July, 2005
Page 2 of 2
…ja algabki parasummer 2005, baltikumi lahedaim langevarjulaager. värskeid summerimuljeid saate lugeda nii eesti kui inglise keeles parasummeri ajaveebidest.
tegelikult tasuks aga siiski ise pärnu lennuväljale tulla ning asja oma silmaga kaeda. ja kui peaks tekkima tahtmine vabalangemist proovida, siis ka see on võimalik. sest nagu ütleb üks parasummeri tandeminstruktoritest, rootslane peter engström: what could possibly go wrong?
“appi, appi, euroopa liit väänab meile lisaks suhkrutrahvile ka küüslaugutrahvi kaela!” halavad sensatsioonijanus ajakirjanikud, populistlikud poliitikud ja nende poolt ära pestud ajudega lammaskodanikud. keegi neist ei paista hetkekski mõtlema vaevuvat ei
- sellele, milline on eesti saadud/saadava ja makstud/makstava euroraha suhe,
- sellele, miks euroliitumist ettevalmistanud poliitikud rahvast ega ettevõtjaid laovarude limiitidest ette ei hoiatanud, ega
- sellele, miks eesti riik, omavalitsused ega ettevõtjad ei ole leidnud piisavalt aega ega omafinantse selleks, et tuua EL-ist saadaolevad projektirahad koju.
samad lambad määgivad selle üle,
- kuidas kaabakaist arstid ei võta enne sügist jutule korralisi patsiente (aga katsugu keegi ainult kohustusliku tervisekindlustuse makseid tõsta või haigekassa majandustegevust oluliselt läbipaistvamaks muuta!),
- kuidas langevarjuklubide omanikest ärimehed (sic!) inimelude arvelt rikastuvad (ei kasutatava koolitusmetoodika, kehtivate ohutusnõuete ega aerodünaamika elementaarsete reeglite tundmine pole põhjapanevate sõnavõttudega esinemiseks teadupärast vajalik),
- jne jne jne.
mõtlemine ei ole lihtsalt in. omal ajal oli eestis ajakiri nimega luup, mis pandi kinni, kuna lugejaid oli liiga vähe. kroonika ja sl õhtuleht müüvad aga mühinal. ja eesti ekspress saab endale lubada uuriva ajakirjandusega tegelemist vaid seetõttu, et sisuliste lugude ümber on kaks poognat seltskonnakroonikat, mille kriitpaber ei kõlba ei peldikusse ega tulehakatuseks.
lammastest, kallid sõbrad, on alati päris hääd šašlõkki saanud.
tüüpiline tallinna toitlustusettevõte alustab suure hurraaga, palgates korralikud kokad ja sõbralikud teenindajad ning ostes toidutegemiseks kvaliteetset toorainet. inimesed tulevad ja proovivad ja leiavad, et see on lõpuks ometi üks hää koht, kus nälga leevendada.
pisnis aga ei lähe nii hästi, kui omanik tahaks. personalile lubatud palgakõrgendus jääb tulemata ning paremad töötajad lähevad järgmise alustaja juurde. asemele võetakse odavam kaader. siis hakatakse kokku hoidma toorme kvaliteedilt ja valikult ning uhkelt trükitud menüüsse ilmuvad pastaka või korrektorpliiatsiga tehtud muudatused.
söök muutub maitsetumaks ja teenindus täbaramaks ning kliendid hakkavad üksteise järel lahkuma. pisnis läheb veel kehvemini ning lõpuks pannakse söögikoht üldse kinni ning mõne aja pärast alustab samades ruumides mõni teine suure hurraaga. goto 10.
vahel aga tehakse allakäigutrepil ka paar sammu ülespoole — kui firmasse on sattunud mõni paremat sorti teenindaja. näiteks toodi mulle eile bamboo nimelises hiinakas (kus, ausõna, oli veel kahe kuu eest võimalik suht kiiresti suht maitsvaid hiina roogi saada) suur piim, mis esimese lonksu võtmisel osutus milla piimaks. kõrgpastöriseeritud piim kõlbab küll kohvi sisse, aga niisama joomiseks absoluutselt mitte. palusin selle ära viia ja endale mahla tuua. ettekandja ei teinud teist nägugi ning märkis hiljem arvele piima hinnaks null krooni. au ja kiitus talle.