paraelu, parauni

laupäeval sai kikule katseõpilaseks käidud. 300 meetrit kukkumist bungee-kummiga varustatud meduusi all, mis ei tahtnud väikesel kiirusel kohe mitte kuidagi mu 140-ruutjalast elliptilist bt pro-d ranitsast välja tirida, oli selline adrenaliinilaks, et ma nägin terve järgmise öö ainult langevarjuunenägusid.

  1. käisime kuskil metsa vahel maantee peale hüppamas. jari kuosma tegi keset teed igavesti uhke svuubi, kusjuures nii täpselt, et pärast paarikümne meetri pikkust lendu paarikümne sentimeetri kõrgusel maast pidi ta vaid kaks sammukest jooksma. ekstremist ei tahtnud kehvem mees olla ja huukas ennast teepeenra kruusakividele kerseli, kuid suutis pidureid nii äkiliselt peale tõmmata, et sai tagumiku uuesti maast lahti ja kelgutas enne peatumist kandadel umbes 15 meetrit. ja siis tuli meduus, kes oli millegipärast selili träkkima läinud palja seljaga (st ilma varjuta ja ilma särgita) ning kolises pea ees vastu maad. pea jäi terveks ja meduus lohises diagonaalis üle maantee asfaldi, vedades enda järel punast triipu. jooksin teeservas peatunud sõbra juurde, kes kaebas, et ta ei tunne parema käe sõrmi. õngitsesin käe, mis oli selja ja tee vahele jäänud, välja ja nägin, et asfalt oli tal käelaba kuni randmeni maha freesinud. lohutasin siis teda nagu oskasin ja lõpuks patsutas meduus mind köndiga õlale: “aitäh, et sa mind aitasid ja kiirabi kutsusid”. viimane mõte enne kõrvulukustava kusehädaga ärkamist oli “kurat, kui kiirabiga koos mendid tulevad, kuidas ma neile seletan, miks siin ühel mehel kätt otsas pole ja minul õlg verine on?”
  2. läksime parasiiliga klubile uusi ruume otsima. need pidid tulema merivälja sanatooriumisse (punaste, siniste ja oran?ide ruudukestega kaetud maja, sisse saab hoovi poolt, kusjuures suure tee pealt tuleb ära keerata seal, kus on valge tausta ja musta kirjaga silt “angaar 1,8”). keerasin kogemata valest teeotsast sisse ja sain parasiililt rämedalt sõimata. aga seal polnud kedagi ja me otsustasime hiljem uuesti tagasi tulla. tagasiteel avastasime, et mets on kahel pool teed põlema läinud (oli palav suvepäev), üks tuletõrjeauto seisis keset teed ja tuletõrjur juhtis juga kord ühele, kord teisele poole teed. arutasime siiliga pikalt, et kas ikka sõidame sealt läbi ja lõpuks otsustasime minna. tulekahju kuumus oli asfaldi nätskeks muutnud, nii et äärepealt oleksime ta sinise mazdaga sinna sisse jäänud. sanatooriumis polnud aga ikka kedagi ja me tulime tagasi. nüüd juba mööda mereäärset teed, kus tulekahjuoht väiksem.
  3. kogu meie vahva seltskond oli kogunenud maarjamäe memoriaalkompleksi juurde, mille peale oli kasvanud vähemalt 50-aastane kuusemets. keegi oli metsa sisse sihi raiunud, et huvilised obeliski juurde pääseksid. lego otsustas sihti mööda mäest üles svuubata; mõeldud-tehtud. algus oli ilus, aga siis ta tõmbas vasakut juhttroppi natuke rohkem, millele järgnes kuivanud kuuseokste hulgakaupa murdumisele iseloomulik ragin. õngitsesime kambakesi lego metsast välja. tal polnud eriti häda midagi, ainult lonkas natuke. aga siiski palus ta, et keegi võiks ta autoga koju viia. seepeale hakkas parasiil karjuma, et tra osta endale auto või koli kuhugi sellisesse kohta elama, kuhu ühistransport ka käib.
  4. läksime pika veiksi ja veelaga ühtesid teisi klubiruume üle vaatama. need olid vanalinnas, umbes elevatntsi kõrtsi kandis, väga kõrgete lagedega maja kolmandal korrusel. üles viis ilma ühegi käänakuta elevandiluuvärvi trepp, mis oli valgustatud nii, et kuhugi ühtegi varju ei jäänud, ja seetõttu tuli astmeid käsikaudu otsida. et minul ja veelal olid seljas reformierakonna kollased fliisid, veiksil mingid kreemikad tunked ja seetõttu olime ka meie ise praktiliselt nähtamatud. miskipärast olime otsustanud majavaldajale (eesti meteoroloogiakeskus, kes oli endale õismäele uued ruumid saanud) hea tahte märgiks kolm piljardikuuli (samuti elevandiluukarva) viia. äkki tekkis mul õudne hirm, et kui mu kuul käest lahti libiseb, siis võivad minu järel roninud veiks ja veela sellega ju vastu pead saada. jõudsime aga õnnelikult üles ja vaatasime ruumid üle. seintes oli siin-seal pragusid, kuid diivan, telekas, videomakk ja isegi veeautomaat olid täiesti olemas. otsustasime vaatamiseks mõne video tellida. tagaseinas oli veel üks uks, kust hakkasid paari-kolmeliikmeliste delegatsioonidena sisenema hollywoodi näitlejad, kes pakkusid meile vaatamiseks oma mängitud filmide VHS-kassette, lisades alati juurde sõnad “see on väga hea film, meie oleme ka seal”. millegipärast olid esimesed kaks filmi sellised, mis olid sellesama nädala ekspressi telekavas märgitud eelseisvate päevade “päeva naeltena” ning me keeldusime resoluutselt. kolmas aga oli päeva nael olnud eelmisel nädalal, kuid meil kõigil vaatamata jäänud. selle otsustasime ära vaadata. siis tulid ülejäänud varjurid kah ja edasi ma ei mäleta.

kui kunagi leiutatakse unenägude salvestamise masin, siis laseme parasiilil valmis teha best of dreams ja saame kõik püstirikkaks 😉

0 Responses to “paraelu, parauni”


Comments are currently closed.