Eesti e-tulevikust

Julgen arvata, et eRiik tekkis Eestis ennekõike seetõttu, et N Liidu lagunedes polnud siin õigupoolest mingit infrastruktuuri ning e-platvormile oli uut riiki lihtsalt odavam ehitada. Mujal aga takistas sellist e-arengut aastakümnete jooksul kasvanud masinavärk (supertankeri kursimuutuste probleem).

Paratamatust vajadusest tekkinud eRiik teenis nii palju rahvusvahelist tähelepanu, et muutus meie poliitikuile omamoodi kapitaliks. Kuna kiidusõnu tuli uksest ja aknast, Läänest ja Põhjast, hakkasid paljud arvama, et oleme tipus ja jäämegi sinna. Initsiatiiv asendus rahuloluga ning edumaa hakkas vähenema.

Selleks, et edukalt edasi liikuda, ei piisa veel mõne avaliku teenuse e-teenuseks muutmisest. Juba peaaegu igaüheni ulatuva e-infrastruktuuri olemasolu annab meile võimaluse ja vajaduse hakata tõsiselt mõtlema paradigmade muutmisele — st sellele, milliseid asju uues keskkonnas täiesti uutel alustel tegema hakata.

Ühe näitena pakuksin välja pidevvalimised: kui ma annan oma hääle avalikult, võin selle mistahes hetkel tagasi võtta ja kellelegi teisele anda. Ükski poliitik ei jõua kogu aeg kampaaniat teha — ning pidevvalimistega ühiskonnas oleksid nad paratamatult sunnitud tööle asuma, et mitte oma toolilt lennata. Mudel on tegelikult aastasadu toiminud väikestes gruppides, kus juhtidel on reaalne vastutus. E-infrastruktuur võimaldab igaühel oma tegevushorisonti laiendada ning loob seega võimaluse tagasipöördumiseks äraproovitud vana juurde uuel ja senisest hoopis laiemal tasandil.

Põhilise pidurina sel teel näen ma mitte eestlaste tehnoloogilist suutmatust, vaid praeguse aja poliitikute, meedia ja ärimeeste soovimatust paradigmasid muuta. Teadmised on võim — ja seepärast teevad nad kõik selleks, et välistada tegeliku teadmise jõudmine laiade massideni.

0 Responses to “Eesti e-tulevikust”


Comments are currently closed.