Riigitarkvara vabaks!

EGA eDemokraatia seminaril viskasin täna õhku järgmise mõtte:

“Kõigi tarkvara väljatöötamise riigihangete tingimustesse tuleb lisada nõue, et väljatöötatud kood ja dokumentatsioon peab saama litsentseeritud vaba tarkvarana ning Eesti Vabariik peab hakkama üleval pidama avatud koodibaasi, nt svn.riik.ee. Lisaks sellele peavad riik ja kohalikud omavalitsused muudel võrdsetel tingimustel eelistama vabal tarkvaral põhinevaid lahendusi suletud litsentsidel põhinevatele.”1

Mida selle idee realiseerimine Eestile annaks?

Avaliku sektori kulude vähenemise, tarkvaratööstuse tootlikkuse kasvu ning väliskaubandusbilansi paranemise.

Esiteks muutuks uute lahenduste loomine ning olemasolevate edasiarendamine kordades kiiremaks ja odavamaks, kuna igal arendajal oleks võimalus varem tehtud komponente uutesse süsteemidesse integreerida, selmet juba leiutatud jalgrattaid uuesti leiutama hakata. Seeläbi väheneks paratamatult riigi (loe: maksumaksja, sh minu ja sinu) raha raiskamine, kuna rasvase lepingu saanud arendaja ei saaks ühe töö eest kaks või lausa kakskümmend korda raha küsida.

Teiseks looks see tarkvaraarendajaile nii võimaluse kui vajaduse kulutada oma energiat uue väärtuse loomisele, seeläbi aga kasvaksid hüppeliselt nii meie tarkvaratööstuse koguväljund kui summaarne kompetents. see omakorda aga võimaldaks eestil oluliselt parandada väliskaubandusbilanssi — väheneks vajadus välismaist tarkvara importida ning samas saaks kohalikult turult ülejäävat potentsiaali hakata realiseerima välisturgudel, eksportides nii kliendispetsiifilisi erilahendusi kui olemasoleva vabavara juurutusteenuseid.

Kellele see ei meeldiks?

Küsimus kõlab retoorilisena, aga on kahjuks kõike muud.

Esimene seltskond, kellele see kohe mitte ei istuks, on välismaisete tarkvaratoodete lisaväärtust mittetootvad edasimüüjad, kelle kaukaisse praegu kõlisevad mündid üsna pea hoopis kohalike arendajate kukruid kosutama hakkaksid. reaalset lisaväärtust loovad süsteemiintegraatorid ja konsultandid aga end ilmselt eriti puudutatuna ei tunneks.

Teiseks tõuseksid kindlasti tagajalgadele need kohalikud tarkvarafirmad, kes on saanud oma käpa alla avaliku sektori mingi valdkonna arvutiseerimise ning samast pekitükist üha uusi ja uusi viile lõikavad, müües oma toodet arenduse sildi all (ja arendustöö hinnaga) üha uutele ministeeriumidele, ametitele ja omavalitsustele — seega siis need, kelle loodav reaalne väärtus jääb kaugelt allapoole neile makstavast tasust. See-eest aga võidaksid need arendajad, kes suudavad olemasolevat koodibaasi efektiivselt ära kasutades luua üha uut ja paremat tarkvara.

Aga mis saab (kohalikest) tarkvaratootjatest?

Loomulikult ei saa Eesti Vabariik nõuda lähtekoodi ega vabavaralist litsentsi ei Microsoftilt, Skype’ilt ega kelleltki teiselt, kes oma tarkvara rahvusvahelisel turul müüb või müüa kavatseb. Aga siin ongi oluline konks — meil tuleb hakata tegema selget vahet tarkvaraarendusteenuse ja tarkvaratoodete (õigemini küll kasutusõiguse) ostmise vahel.

Kui ma ostan tarkvaratoote, omandan ma tegelikult vaid õiguse seda kasutada. Kui tootja pankrotistub või otsustab müüdud toote toetamise lõpetada (näiteks seoses uue versiooni turuletoomisega), jään ma üksi — mul pole enam parimagi tahtmise juures võimalik (legaalselt) saada “ostetud” tootele ei parandusi ega täiendusi.

Kui ma ostan arendusteenust, jääb teenuse osutajale küll autorsus, kuid tulemi kasutamise, paljundamise, levitamise ja täiendamise õigus jääb mulle. Ning autoril puudub võimalus mind “nelja tuule kätte” jätta, sest iga vajalike teadmistega spetsialist suudab mulle tehnilist tuge pakkuda.

Kui arendusteenuse ostjaks on riik, tuleb meeles pidada, et ta ostab seda teenust maksumaksja, st sinu ja minu, raha eest. Ja see tähendab, et ka meil peaks olema õigus meie raha eest ostetud väärtusest osa saada. Ning seda õigust ei taga tarkvaramaailmas mitte miski paremini kui vaba tarkvara litsentsid.

Loomulikult võib riik otsustada, et tarkvaraarendusteenuse ostmise asemel ostab ta hoopis tooteid. Ka siseriiklikult tootjalt. Kuid siin tuleks meeles pidada üht olulist asjaolu: siseriiklikud müügitehingud ei suurenda rahvuslikku rikkust, st ei too riiki raha sisse, vaid piirduvad olemasoleva ümberjagamisega. Seepärast tohiks riik toodeteks lugeda vaid sellist tarkvara, mida on juba müüdud väljaspool Eesti Vabariigi piire. Vastasel juhul säilib olukord, kus sama töö eest makstakse kellelegi üha uuesti ja uuesti.

Sinu ja minu taskust.


1 Idee autorid on tarkvaraarendaja Tanel Hiir (riigi tellimusel valmistatud tarkvara vaba tarkvarana litsentseerimine ja avatud koodibaasi loomine) ning Peeter P. Mõtsküla (vabal tarkvaral põhinevate lahenduste eelistamine).

MÄRKUS. Käesolev artikkel väljendab ainult minu isiklikke seisukohti, mida ei tohi mingil juhul tõlgendada ühegi minuga mistahes viisil seotud organisatsiooni positsioonina selles küsimuses.

(cc) 2005 Peeter P. Mõtsküla. Seda artiklit võib vabalt kasutada mistahes viisil, viidates mulle kui selle autorile.

0 Responses to “Riigitarkvara vabaks!”


Comments are currently closed.