lugemissoovitus: lõuna postilennuk. inimeste maa

Ma ei mõista enam linnalähirongide sõitjaid, neid inimesi, kes peavad end inimesteks, kuid seejuures nad ei märkagi, et on nagu sipelgad surutud elama harjunud tavade järgi. Millega täidavad nad oma vaba aja, oma armetud pisikesed pühapäevad? 1

2003. aastal ilmutas kirjastus varrak eesti keeles ühtede kaante vahel antoine de saint-exupéry romaanid lõuna postilennuk ja inimeste maa. suure eesti raamatuklubiga liitunud alice otsustas selle raamatu mulle kinkida ning marsruudil TLLPRGLCA sai see ka läbi loetud.

exupéry ei olnud lihtsalt kirjanik, vaid lendur, kes kirjutas oma oma kogemustest ja tegi seda hästi. möödunud sajandi alguses oli lendamine midagi hoopis muud kui täna. gps-i ja ils-i asemel olid tollal kaart, kompass, kogemused ja kõhutunne. mootoririkete korral maanduti — kui õnnestus — mõnel lagedamal põllul, tehti lennuk — kui õnnestus — korda ja lennati edasi. sest post tuli kohale viia.

…direktor, keda pimeduses polnud näha, ütles inspektorile:
“Lécrivain ei maandunud täna öösel Casablancas.”
“Noo!” vastas inspektor. “Või nii?”
Järsku unest üles äratatud, pingutas ta end, et täielikult virguda ja oma agarust üles näidata, ning lisas:
“Ah! Tõesti? Tal ei õnnestunud läbi pääseda? Kas ta tuli poolelt teelt tagasi?”
Selle peale vastati talle autobussi sügavusest lühidalt: “Ei.” Ootasime järge, aga enam ei tulnud ühtki sõna. Ja sedamööda kuidas sekundid kadusid, sai üha selgemaks, et sellele ei’le ei järgne enam teisi sõnu, et seda ei’d ei saanud keegi muuta, et Lécrivain ei maandunud Casablancas ja et ta enam kunagi kusagil ei maandu.
2

seda raamatut loen ma kindlasti veel. ja rohkem kui ühel korral.

0 Responses to “lugemissoovitus: lõuna postilennuk. inimeste maa”


Comments are currently closed.