küprose muljetamise käigus otsustas alice endale pisut kohvi valada. axi tehtud sinine elaki logodega kruus aga otsustas seepeale pooleks minna. värske kohv raisus ja rasedal naisel närvivapustus…
kättemaksuks otsustasin kure pannile lüüa, aga mida sa lööd, kui kureliha kuskil ei müüda. tuli kanaga leppida.
panin kolm peotäit riisi potti keema, lõikasin pool kilo broilerifileed ribadeks, ajasin õli pannil kuumaks ja viskasin kanaribad sinna sisse. tegin kolm suurt küüslauguküünt (rohkem lihtsalt ei olnud) õhukesteks viiludeks ning saatsin koos silma järgi mõõdetud soola, karri, cayenne’i pipra ja sidrunipipraga kanadele seltsiks. keerasin ühelt poolt juba mõnusaks küpsenud kanaribadel teise külje, koorisin ja viilutasin ühe suure apelsini ning kupatasin sinnasamasse. kurnasin riisi ära, lisasin 300-grammise purgitäie salvesti hiina kastet (selle kanakoguse kohta kulunuks tegelikult kaks või isegi kolm purgitäit ära), segasin läbi ja võiski sööma hakata.
peaaegu pooltes euroopa maadest võib hoolikas otsija leida vähemalt ühe minu jalajälje. kaugemale pole ma (peale jaapani) veel jõudnud, aga aega on. ja pealegi tasuks enne ülejäänud euroopa kah läbi käia.
muide, world66.com, kust ülaltoodud kaart pärineb, on päris hea, kasutajate poolt koostatav ja creative commons viita-ja-jaga-samuti litsentsiga reisiinfo kogumik, mille päeva sihtkoht (featured destination) on puhtjuhuslikult tallinn.
üks hea ja eestimaine kaubanduskett on nõuks võtnud, et igal eestlasel peaks olema võimalus vabariigi aastapäeva puhul endale pisike lehvituslipp soetada. üritus on muidugi õilis, aga…
kes, kurat võtku, oli see lammas, kes vöötkoodilipiku lipu kangale kleepis?
martin scorsese uus, peaaegu kolmetunnine film “aviaator” on välja teeninud kolm kuldgloobust ja minu heakskiidu ning kandideerib 11 oscarile.
loo peategelane on lennundusfanaatik, filmiprodutsent, naistemees ja hüpohondrik howard hughes, kelle elu oli piisavalt kirev selleks, et isegi tänapäeva hollywood võib endale lubada selle kajastamist ilma tegelikult aset leidnud fakte põhjalikult vägistamata.
hughes’i vingeimate “tempude” hulka kuuluvad kahtlemata maailma suurima lennuki ehitamine ning enda kujundatud luurelennuki prototüübi hädamaandamine beverly hills’i.
lennukite (ümber)ehitamise ja (katse- ning puruks) lendamise kõrval mahub ekraanile ka omajagu poliitikat, korruptsiooni, äri, armastust, armukadedust ja vaimseid häireid. nende viimaste tegelikke tekkepõhjuseid ma ei tea, aga kinolinalt nähtu põhjal süüdistaksin selles peategelase varalahkunud ema, kelle käitumine tõi meelde “tapab-kõik-bakterid” tüüpi seebireklaamid.
sattusin poodi, mida “teenindas” suure kassi mõõtu pulstunud karva ja vastikult kilava häälega koeranähvits. peni ülesanne oli kõigile uksest sisseastunud klientidele hambad jalga lüüa ja nad sooduspakkumiste leti juurde vedada. hästisihitud jalahoop lennutas nähvitsa nimetatud leti taha, kust ta aga umbes 17,5 sekundiga välja sai ja mind uuesti oma “müügitööga” tüütama hakkas.
ma ei viitsinud seda unenägu enam vaadata ja ärkasin üles.