teele, jah, teele nüüd!

K-R sai tehtud pisike tiir edela-soomes, sh veedetud terve neljapäev turu saarestikus. koos praamisõitudega on saariston rengastie ehk saarestiku ringtee kirjade järgi 250 kilomeetrit pikk, ilma ehk nii umbes 200. ja suurem osa sellest kulgeb läbi tõeliselt nauditava maastiku. ka ilmataat otsustas armuline olla ja nii sõitsimegi, kiivrivisiirid üles tõstetud, nautides looduse värve ja lõhnu. õhtul kella seitsme paiku olime jõudnud umbkaudu poolele teele ja täpselt pikima praamisõidu algpunkti… kus selgus, et selle päeva viimane praam läks kell kuus. mis seal’s ikka, tagasitee oli juba tuttav.

retke üks meeldivamaid paiku oli laevrestoran emma, mis asus pisikeses paadisadamas nauvo ja korppoo vahel. tõeliselt hüva söök ja võimalus praktiliselt otse söögilauast kosutavasse merevette karata mängisid oma osa selles, et houtskari-iniö praam jõuaks lahkuda ilma meieta. nauvo on muide rootsi keeles nagu. selle kohanime õige hääldus kõlab küll umbes nagu “naajü”, aga meil oli nalja kui palju — selles külas oli nagu surnuaed ja nagu kirik ja oma raha hoidsid kohalikud pangas, mille nimi oli sildi järgi otsustades nagu andelsbanken :)

see on juba vana tõde, et eesti on väike austria mägiküla. aga mitte ainult eesti, vaid kogu maailma kohta paistab see väide päris kenasti paika pidavat. tahtsin nimelt oma reisi alustada päeva võrra teistest varem, et espoos üks töine kohtumine maha pidada. see aga ebaõnnestus, kuna sakari, kellega kohtuma oleksin pidanud, oli puhkusel. ja võite nüüd kolm korda arvata, kes mulle nagu-korppoo praami peal vastu jalutas…

aga öeldagu mis tahes, oma kodukülast kaugemale vaadata tahtvale inimesele on euroliit üks tõeliselt hää asi. reisieelsel päeval helistasin salvasse, et oma tsiklile rohelist kaarti saada. kindlustusfirma telefonineiu kohe küsima, et kuhu sõit läheb. kuulnud, et soome, teatas ta, et sul pole rohelist kaarti vaja — eesti kohalik kindlustuspoliis kehtib nüüd ju kogu euroliidu piires ning põhja- ja baltimaade võimuesindajad pidavat naaberriikide poliisidest aru saama küll. lõunaosariikidesse reisides võivat rohelise kaardi igaks juhuks ja mugavuse mõttes kaasa rabada, aga lähiriikidesse minnes polevat sel isegi mingit mõtet. piiriületus oli sekundite küsimus.

kusjuures tagasiteel võtsid soome piirivalvurid vahetult minu eest maha ühe eesti nolgi, kes — nagu arenenud dialoogist aru võis saada — oli juba jõudnud soome politseile roolijoodiklusega vahele jääda ja nüüd üritas autot üle piiri roolida, endal 0,65 promilli organismis. laevast jäi see tolvan maha ja tahaks väga loota, et tal õnnestus ka öö betoonil veeta.

kokku 710 kilomeetrit sadulas, keskmine kütusekulu 5,55 liitrit sajale ja reisikulud kokku ca 3 keeksu.

tagasi kodumaale jõudnud, istusin taas sadulasse ja sõitsin paatsallu, microlinki suvepäevadele. kõik, kes ütlevad, et firmade suvepäevad on ainult joomine, võivad ennast põlema panna. meie suvepäevadel mahtus joomise vahele ka napsitamist, tõstmist, tinutamist ja õlle libistamist, sekka ka basseinis ja meres mulistamist, pella paatide uputamist ning hulgaliselt muid võistkondlikke ja individuaalalasid.

0 Responses to “teele, jah, teele nüüd!”


Comments are currently closed.