…ma istun lennukis, vari seljas ja sõbrad ümberringi, ja mul on hirm. hoolimata sellest, et rohkem kui 800 langevarjuhüpet on edukalt möödundu. üles minnes küsin endalt pea iga kord “miks ma seda teen?” või mõtlen “ma ju ei pea seda tegema.” kontrollin oma varustust, võrdlen kõrgusemõõtja näitu teiste omadega, kordan mõttes — või ka koos liigutustega — üle varuvarjuprotseduurid… hüpe on alles tulevik, varju avamine ja loodetav avanemine samuti, maandumisest rääkimata.
…lennuki ukse kõrval süttib kollane tuli, mis tähendab, et uks tuleb lahti teha. hirm ununeb. ma tean oma plaani. ma olen valmis. kollane tuli asendub rohelisega ning esimene grupp koguneb uksele. “ready, set, GO!” — ja läinud nad ongi. vasak jalg ukseava nurka, käed uksepiidale, samm välja, kõht vastu lennuki külge… tiim on ukse peal valmis… “ready, set, GO!” — ja ma lendan oma sõprade kohal, kaamerasilm nende kujundeid moodustavaile kehadele fikseeritud. ma ei küsi endalt enam, miks ma seda teen, ega mõtle sellele, kas mu vari avaneb või mitte. praegu on mul vaid üks ülesanne ja eesmärk — see hüpe korralikult purki saada. ma olen siin, nüüd ja praegu, ja ma elan. elan täiega.
inimesed mõtlevad liiga palju tulevikust ja sellest, mida kõike see endaga kaasa võib tuua. ja tuleviku üle muretsedes unustavad nad oleviku nautimise.
fuck the future, life is now!
enamus inimestest tahaks omaette korterit või hoopis maja ja siis paremat autot ja siis kordki elus langevarjuga hüpata või akvalangiga sukeldumas käia ja siis islandil või austraalias või, veel parem, mõlemas ära käia. ning nad on oma täitumata soovide ja soovikeste koorma all pea pidevalt õnnetud. kõigil teistel läheb ju paremini. “jüri ostis endale selle laheda punase sportauto ja mari läheb augustis tiibetisse matkama, aga mina… ah, mina ei saa endale kunagi midagi sellist lubada — pereelu ja maja ehitamine võtavad kogu aja ja raha,” mõtleb jaan. ja talle ei tule pähegi, et jüri võib teda peatselt valmiva maja ja mari harmoonilise pereelu pärast täpselt samuti kadestada nagu tema neid. sest nad kõik tahaks veel midagi.
mis kuradi “tahaks”, mis kuradi tingiv kõneviis? “tahan,” tuleb öelda ja mõelda. sest need asjad, mida inimene kindlalt tahta julgeb — tundugu nad kuitahes hullumeelsed — saavad teoks. ja need, millest vaid tingivas kõneviisis unistatakse, jäävadki unistusteks. selleks, et midagi saada või saavutada, tuleb millestki muust loobuda. aga valdav enamus inimesi on kinni oma olemasolevas elus. nad ei julge panna selga langevarju ja hüpata välja (väidetavalt) täies töökorras olevast õhusõidukist. nad ei julge tahta.
nojah. aga miks ikkagi selline pealkiri? loe seda, siis saad aru 
ametliku versiooni järgi põhjustas wtc tornide ja pentagoni ühe seina kokkuvarisemise ärandatud reisilennukite sisselendamine neisse. asja organisaatoriks olevat olnud osama bin laden. jüri lina mõttekaaslased ilmselt kahtlustavad asja organiseerimises vabamüürlasi. kindlasti leidub ka neid, kes arvavad, et asja taga oli mossad või fsb. ja mõistagi on olemas ka teooriad, mille kohaselt tegemist oli hoopis ühendriikide valitsuse salaprojektiga, mille eesmärgiks leida rahvusvaheliselt aktsepteeritav õigustus iraagi ründamisele.
mina ei tea, millised teooriad on õiged ja millised mitte. ent sedalaadi sündmuste puhul tasub alati (kasvõi iseendalt) küsida “kellele oli kasulik, et nii juhtus?”. keda see teema huvitab, leiab mõtlemapanevat lugemismaterjali lehelt 9-11 research.
kui keegi sulle ütleb “sa ei mõista mind,” siis nõustu temaga. sest sa tõepoolest ei mõista. ei saagi mõista. teil on olnud erinevad elud, erinevad kogemused. ja samad sõnad tähendavad teile seepärast erinevaid asju.
mistahes kaks inimest ei räägi kunagi päris sama keelt. see, mis on sinu jaoks valge, võib kellegi teise jaoks olla helehall. või roosa. või kirsiõite või lume värvi. ning ära palun hakka vastu vaidlema, kui ütlen, et olen ratsutanud sirelikarva hobusel.
sa ei saa näha ega kuulda mu mõtteid. kui ma midagi ütlen või kirjutan, on sõnad mu mõtete peegeldus. ja seda peegeldust kuulates-vaadates tekivad sinu peas mingid mõtted, aga need pole üldse enam need, mida mina mõtlesin. asja peegelduse peegeldus ei ole seesama asi. mõtetega on sama lugu.
ja nii me elamegi igaüks omaenese maailmas, mis teiste omadega sõnapeeglite abil üheks suureks maailmakaleidoskoobiks sätitud.
parasummer on selleks korraks taas minevik. ilm oli peaaegu sama täbar kui kaks aastat tagasi; torm jäi küll tulemata, ent vihma sadas iga päev. kaalusime tõsiselt pärnu airfield’i ümbernimetamist pärnu ricefield’iks ja järgmise parasummeri korraldamist suvel või portugalis. siiski suutsime 85 lennukitäit inimesi taevasse tõsta. kusjuures ümmarguselt 1500 maandumise kohta oli vaid kaks varuvarju ja kaks väljaväänatud hüppeliigest. järgmine parasummer saab toimuma 9.-16. juulini 2005.