langevarjutamine on olevikuline tegevus

…ma istun lennukis, vari seljas ja sõbrad ümberringi, ja mul on hirm. hoolimata sellest, et rohkem kui 800 langevarjuhüpet on edukalt möödundu. üles minnes küsin endalt pea iga kord “miks ma seda teen?” või mõtlen “ma ju ei pea seda tegema.” kontrollin oma varustust, võrdlen kõrgusemõõtja näitu teiste omadega, kordan mõttes — või ka koos liigutustega — üle varuvarjuprotseduurid… hüpe on alles tulevik, varju avamine ja loodetav avanemine samuti, maandumisest rääkimata.

…lennuki ukse kõrval süttib kollane tuli, mis tähendab, et uks tuleb lahti teha. hirm ununeb. ma tean oma plaani. ma olen valmis. kollane tuli asendub rohelisega ning esimene grupp koguneb uksele. “ready, set, GO!” — ja läinud nad ongi. vasak jalg ukseava nurka, käed uksepiidale, samm välja, kõht vastu lennuki külge… tiim on ukse peal valmis… “ready, set, GO!” — ja ma lendan oma sõprade kohal, kaamerasilm nende kujundeid moodustavaile kehadele fikseeritud. ma ei küsi endalt enam, miks ma seda teen, ega mõtle sellele, kas mu vari avaneb või mitte. praegu on mul vaid üks ülesanne ja eesmärk — see hüpe korralikult purki saada. ma olen siin, nüüd ja praegu, ja ma elan. elan täiega.

inimesed mõtlevad liiga palju tulevikust ja sellest, mida kõike see endaga kaasa võib tuua. ja tuleviku üle muretsedes unustavad nad oleviku nautimise.

fuck the future, life is now!

0 Responses to “langevarjutamine on olevikuline tegevus”


Comments are currently closed.