sattusin hiljuti osalema arutelus teemal “mida teha, kui oma kallis ja kaunis kaasa on hea, aga tal pole sinu jaoks piisavalt aega”. jõudsime järeldusele, et murelikul mehikesel (või naiskal) on sisuliselt kolm (tegelikult neli) võimalust:
a) kaasale kinga anda ja küla pealt uut otsima minna. mis on nõme, sest juba vanarahvas ütles, et vana kaevu pole mõtet enne kinni ajada, kui uus valmis;
b) kaasa kallal kõvasti vinguda, et see temaga rohkem tegeleks. mis on ka nõme, sest kui tegelane adub, et koju jõudes ootab teda sõltumata kellaajast epistel teemal “miks sa nii hilja tuled, tead ju küll, kuidas ma sind ootan”, siis teeb ta ilmselt kõik endast sõltuva selleks, et epistli kuulamiseks kuluvat aega miinimumini viia. ehk siis tuleb veel hiljem. kui üldse;
c) ohvrimeelselt kannatada ning püüda olla võimalikult rõõmus nendegi väheste hetkede üle. mis on samuti nõme, sest mille kuradi pärast peaks inimene elama sellist elu, mis talle rahuldust ei paku;
d) võtta kõrvalt seda, millest ta puudust tunneb. olgu selleks siis intellektuaalsed vestlused, kirglik seks, tantsuõhtu ööklubis või mis iganes. mis on kristlikus vaimus kasvatatud inimeste seisukohalt kindlasti nõme, kõlvatu ja ebamoraalne. aga mina pole teab mis kristlane 😉
muide, üks mu kauaaegne naissoost sõber (girl friend, mitte girlfriend) ristis sedalaadi tegevuse juba aastaid tagasi mitte abielurikkumiseks, vaid abielu rikastamiseks. jääb vaid nõustuda.

kolmapäeva õhtu nõmme kandis. vihma sadas ja see tsikkel, millega ma olin platsisõitu teinud, oli taas platsil. minul aga seisis ees linnasõit. ega’s midagi, sõiduõpetaja andis mulle lahkelt valida kahe ülejäänud aparaadi vahel ja nii saingi jalge vahele 250-kuubikuse kawasaki. kalju musta EN 500-ga võrreldes tundus see võrrina 😉 nii et au ja kiitus kõigile tsikliomanikest semudele, kes mulle enne autokooli minekut ütlesid, et ära sa jumala eest endale nii väikese mootoriga ratast ostma hakka. aga see selleks. kuna vihma sadas, sain selga kummiülikonna (tegelikult küll mingi paksust PVC-st tehtud kombinesoon); kuular kiivrisse, raadiovastuvõtja taskusse, õppesõidumärgiga helkurvest selga ja punuma. õpetaja sõitis autoga järel ja juhendas mind raadio teel. koerad, lapsed ja vanurid jäid alla ajamata. aga munad said märjaks küll, sest kummiülikonna kinnise vahelt pääses tiba vihma ikka sisse.

ja viimane uudis on see, et üks kolleeg avastas netist väga laheda maakaardi, mis võimaldab mitte ainult kohti üles leida, vaid ka marsruute arvutada. kogu euroopas. ning mille andmebaas sisaldab isegi selliseid külasid nagu jõgeveste. ja praamiliine, kui kellelgi peaks tekkima küsimus, kuidas tallinnast tamperre sõita. kusjuures kaardi kasutajaliides on olemas soome, saksa, prantsuse, inglise (miilides) ja veel nii mõneski keeles.