…ja vol 3

reedene tööpäev oli lõppemas, kui äkitselt tundsin teravat vajadust nõel soonde saada. mees teeb, mis mees tahab — ja nii seadsingi sammud vabaduse platsile püstitet telki, kus põhja-eesti verekeskuse töökas kollektiiv aitas pea kõigil soovijatel poole kilo võrra kergemaks saada. kusjuures püstitasin ka isikliku rekordi — hemoglobiin oli 170. personalilt asja uurides sain teada, et pean rohkem jooma (tõsi, seekord peeti silmas mittealkohoolseid vedelikke), et veri vedelamaks saada. sest kui hemokas üle 180 läheb, siis nad mu verd enam ei julge võtta, sest selline tavott võib ülekandeaparaatide torud ära ummistada.
ja sina, kes sa seda juttu siin loed praegu — tule ka doonoriks! esiteks ei või iial teada, millal sul endal võõrast verd vaja võib minna, teiseks saad oma vana s*tase vere asemele uue ja puhta kasvatada ning kolmandaks võid oma kruuside kogu laiendada. minul on erinevaid vere hinnaga saadud joogitopse juba neli tükki :)

laupäeva õhtul olin taas hiiul õppesõiduplatsil. OMA kiiver ja OMA kindad kaasas. kalju laekus, otsis mu sõidukaardi välja ja teatas lakooniliselt: “võtmed on süütelukus”. ega’s midagi, rihmasin kiivri kinni ja panin kindad kätte, kontrollisin üle kõik tuled ja mõlemad pidurid, masin käima ja juba tuttavaid harjutusi kordama. peatselt arvas kalju, et mu kujutlusvõime on piisav uskumaks, et sõidusihiga nurga alla seatud lauajupp on ületamist vajav raudteerööbas. õigesti arvas — jälle üks harjutus sooritatud. seejärel pidurdused, sh liivasema koha peal nii tagumise kui esimesega loha. see viimane asi on küll säherdune trikk, mida kellelgi rohkem kui 10-kilomeetriselt tunnikiiruselt teha ei soovita. sest kui kohe lahti ei lase, on minek. minul õnnestus igatahes püsti jääda. nüüd tahtis kalju, et ma ühe käega lenksu hoiaks ja teisega suunda näitaks. proovisin seda esmalt otse sõites, siis ettevaatlikult ühele ja teisele poole pöörates. sain hakkama ja otsustasin elu tiba põnevamaks teha, võttes suuna kaheksate joonistamise kastile. ja nii ma seal sõitsin, parem käsi lenksul ja vasak suunda näitamas. mõned kordamisharjutused veel ja kui sõidutund selja taha jäi, teatas kalju, et järgmisel korral seisab ees juba linnasõit. siit palve nõmmekatele — pange kolmapäeva õhtul oma koerad kuuti ja lapsed tuppa luku taha 😉

pühapäev möödus esmaabikoolituse tähe all. tsiklistihakatistega koos osales õppustel ka ports esmaste autolubade taotlejaid. kusjuures kahe seltskonna erinevus oli päevselge. neile, kes juba 2, 10 või 12 aastat liikluses osalenud, oli esmaabioskuste omandamise (või kordamise) vajadus elementaarne. nii mõnegi naga näost paistis aga selline suhtumine, et mida kuradit te mu aega selle jamaga raiskate. kahju, et inimeseloom juba kord nii ehitet on, et mõistus vaid per*e kaudu pähe tuleb. ehk siis sa võid rehast rääkida niipalju kui tahad, aga ega keegi sind enne kuulda ei võta, kui varrega vähemalt korra otsaette kolaka saanud on. kulud koos esmaabikoolitusega (300) kokku 6430 raha.

0 Responses to “…ja vol 3”


Comments are currently closed.