Monthly Archive for May, 2004

tsiklimehehakatis maandus metsa taha

pühapäeval õnnestus piibe lennupäevadel korra hüpata. kusjuures maandusin mitte sinna, kuhu kavas oli, vaid metsa taha. põhjus lihtne — oma lollus. jäin vahtima ekstrekat, kes, suitsupomm jala küljes, oma velocityga mööda taevast tiirutas, ja lasin tuulel end liiga kaugele ära kanda. rippusin metsa kohal ja, kurat küll, mingit edasiliikumist ei olnud. panin juba vaimu valmis oma elu esimeseks metsamaandumiseks, kui 100 meetri peal hakkas turbukas niimoodi loopima, et — kuidas seda nüüd peenetundeliselt öelda — võttis jala tudisema. seejärel aga hakkas vari maa suhtes pisitasa edasi liikuma ning maandusin efektselt ja elegantselt mudellendurite platsile.

õhtul tiirutasime kaljuga kesklinnas, nõmme pisitänavail ja käisime ka platsilt läbi. õppesõidud on seega seljataga. tõsi, enne sõidueksamit tuleb meeldetuletuseks veel üks väike tiir teha. ja sõidueksam tuleb kindlasti, sest pisut rohkem kui tunni aja eest sain teooriaeksami edukalt sooritatud. koos arkile makstud 1380 krooniga on mu teel tsiklimeheks tänase seisuga kulunud 7810 rahatäppi. ja varsti kulub veel, sest üks kena punane yamaha virago ootab saksamaal äratoomist. :)

abivalmiduse limiidist

inimesed on oma põhiolemuselt head ja hoolivad. aga kuna nad on seda ennekõike iseenda vastu (loll, kes seda ei tea, ja variser, kes seda ei tunnista), siis ei ole neil teiste aitamiseks lõpmatult aega. ja seepärast on ürgloll käia teistele pinda mingite pisiteenete palumisega. sest igaühel on mingi kindel arv abistamisi, mida ta ajaühikus teisele anda suudab/tahab. ja kui see otsas või otsakorral on, siis hakatakse seda palujat lihtsalt vältima. kusjuures vahet pole, kas palve kõlab “saad sa mind ämarisse minnes lasnamäelt peale võtta?” (vi**u, ma elan sakus, bussid ja marsad käivad, tule õigeks ajaks minu juurde ja ma viskan su ämarisse ära) või “kurat, mul jooksis vasak esirattalaager tamsalu ja jõgeva vahel kokku, saad sa mind hädast välja aidata?” (kutsu, kurat, puksiirauto, ega ma su sara sealt ära lohistada ikkagi ei jõua). sulgudes toodud vastused tähendavad, et inimese abivalmiduse limiit on täis. nii et mõelge kaks korda järele, enne kui hakkate kelleltki järgmist viiekat küsima.

abielu rikastamine, märjad munad ja maakaardid

sattusin hiljuti osalema arutelus teemal “mida teha, kui oma kallis ja kaunis kaasa on hea, aga tal pole sinu jaoks piisavalt aega”. jõudsime järeldusele, et murelikul mehikesel (või naiskal) on sisuliselt kolm (tegelikult neli) võimalust:
a) kaasale kinga anda ja küla pealt uut otsima minna. mis on nõme, sest juba vanarahvas ütles, et vana kaevu pole mõtet enne kinni ajada, kui uus valmis;
b) kaasa kallal kõvasti vinguda, et see temaga rohkem tegeleks. mis on ka nõme, sest kui tegelane adub, et koju jõudes ootab teda sõltumata kellaajast epistel teemal “miks sa nii hilja tuled, tead ju küll, kuidas ma sind ootan”, siis teeb ta ilmselt kõik endast sõltuva selleks, et epistli kuulamiseks kuluvat aega miinimumini viia. ehk siis tuleb veel hiljem. kui üldse;
c) ohvrimeelselt kannatada ning püüda olla võimalikult rõõmus nendegi väheste hetkede üle. mis on samuti nõme, sest mille kuradi pärast peaks inimene elama sellist elu, mis talle rahuldust ei paku;
d) võtta kõrvalt seda, millest ta puudust tunneb. olgu selleks siis intellektuaalsed vestlused, kirglik seks, tantsuõhtu ööklubis või mis iganes. mis on kristlikus vaimus kasvatatud inimeste seisukohalt kindlasti nõme, kõlvatu ja ebamoraalne. aga mina pole teab mis kristlane ;)
muide, üks mu kauaaegne naissoost sõber (girl friend, mitte girlfriend) ristis sedalaadi tegevuse juba aastaid tagasi mitte abielurikkumiseks, vaid abielu rikastamiseks. jääb vaid nõustuda.

kolmapäeva õhtu nõmme kandis. vihma sadas ja see tsikkel, millega ma olin platsisõitu teinud, oli taas platsil. minul aga seisis ees linnasõit. ega’s midagi, sõiduõpetaja andis mulle lahkelt valida kahe ülejäänud aparaadi vahel ja nii saingi jalge vahele 250-kuubikuse kawasaki. kalju musta EN 500-ga võrreldes tundus see võrrina ;) nii et au ja kiitus kõigile tsikliomanikest semudele, kes mulle enne autokooli minekut ütlesid, et ära sa jumala eest endale nii väikese mootoriga ratast ostma hakka. aga see selleks. kuna vihma sadas, sain selga kummiülikonna (tegelikult küll mingi paksust PVC-st tehtud kombinesoon); kuular kiivrisse, raadiovastuvõtja taskusse, õppesõidumärgiga helkurvest selga ja punuma. õpetaja sõitis autoga järel ja juhendas mind raadio teel. koerad, lapsed ja vanurid jäid alla ajamata. aga munad said märjaks küll, sest kummiülikonna kinnise vahelt pääses tiba vihma ikka sisse.

ja viimane uudis on see, et üks kolleeg avastas netist väga laheda maakaardi, mis võimaldab mitte ainult kohti üles leida, vaid ka marsruute arvutada. kogu euroopas. ning mille andmebaas sisaldab isegi selliseid külasid nagu jõgeveste. ja praamiliine, kui kellelgi peaks tekkima küsimus, kuidas tallinnast tamperre sõita. kusjuures kaardi kasutajaliides on olemas soome, saksa, prantsuse, inglise (miilides) ja veel nii mõneski keeles.

…ja vol 3

reedene tööpäev oli lõppemas, kui äkitselt tundsin teravat vajadust nõel soonde saada. mees teeb, mis mees tahab — ja nii seadsingi sammud vabaduse platsile püstitet telki, kus põhja-eesti verekeskuse töökas kollektiiv aitas pea kõigil soovijatel poole kilo võrra kergemaks saada. kusjuures püstitasin ka isikliku rekordi — hemoglobiin oli 170. personalilt asja uurides sain teada, et pean rohkem jooma (tõsi, seekord peeti silmas mittealkohoolseid vedelikke), et veri vedelamaks saada. sest kui hemokas üle 180 läheb, siis nad mu verd enam ei julge võtta, sest selline tavott võib ülekandeaparaatide torud ära ummistada.
ja sina, kes sa seda juttu siin loed praegu — tule ka doonoriks! esiteks ei või iial teada, millal sul endal võõrast verd vaja võib minna, teiseks saad oma vana s*tase vere asemele uue ja puhta kasvatada ning kolmandaks võid oma kruuside kogu laiendada. minul on erinevaid vere hinnaga saadud joogitopse juba neli tükki :)

laupäeva õhtul olin taas hiiul õppesõiduplatsil. OMA kiiver ja OMA kindad kaasas. kalju laekus, otsis mu sõidukaardi välja ja teatas lakooniliselt: “võtmed on süütelukus”. ega’s midagi, rihmasin kiivri kinni ja panin kindad kätte, kontrollisin üle kõik tuled ja mõlemad pidurid, masin käima ja juba tuttavaid harjutusi kordama. peatselt arvas kalju, et mu kujutlusvõime on piisav uskumaks, et sõidusihiga nurga alla seatud lauajupp on ületamist vajav raudteerööbas. õigesti arvas — jälle üks harjutus sooritatud. seejärel pidurdused, sh liivasema koha peal nii tagumise kui esimesega loha. see viimane asi on küll säherdune trikk, mida kellelgi rohkem kui 10-kilomeetriselt tunnikiiruselt teha ei soovita. sest kui kohe lahti ei lase, on minek. minul õnnestus igatahes püsti jääda. nüüd tahtis kalju, et ma ühe käega lenksu hoiaks ja teisega suunda näitaks. proovisin seda esmalt otse sõites, siis ettevaatlikult ühele ja teisele poole pöörates. sain hakkama ja otsustasin elu tiba põnevamaks teha, võttes suuna kaheksate joonistamise kastile. ja nii ma seal sõitsin, parem käsi lenksul ja vasak suunda näitamas. mõned kordamisharjutused veel ja kui sõidutund selja taha jäi, teatas kalju, et järgmisel korral seisab ees juba linnasõit. siit palve nõmmekatele — pange kolmapäeva õhtul oma koerad kuuti ja lapsed tuppa luku taha ;)

pühapäev möödus esmaabikoolituse tähe all. tsiklistihakatistega koos osales õppustel ka ports esmaste autolubade taotlejaid. kusjuures kahe seltskonna erinevus oli päevselge. neile, kes juba 2, 10 või 12 aastat liikluses osalenud, oli esmaabioskuste omandamise (või kordamise) vajadus elementaarne. nii mõnegi naga näost paistis aga selline suhtumine, et mida kuradit te mu aega selle jamaga raiskate. kahju, et inimeseloom juba kord nii ehitet on, et mõistus vaid per*e kaudu pähe tuleb. ehk siis sa võid rehast rääkida niipalju kui tahad, aga ega keegi sind enne kuulda ei võta, kui varrega vähemalt korra otsaette kolaka saanud on. kulud koos esmaabikoolitusega (300) kokku 6430 raha.

teel tsiklimeheks vol 2

möödunud kolmapäeval kell kolm istusin kalju autokooli õppeklassis. mõned minutid kulusid viimaste tulijate paberimajandusega tegelemiseks, siis astus kalju klassi ette ja teatas, et kuna te kõik nagunii rootsi keelt oskate, näitan ma teile ühe rootsikeelse filmi. kursuse algusest oli möödas täpselt 8 minutit, kui teleriekraanile ilmusid vabalangemises kujundit moodustavad langevarjurid. minul muidugi silm säras peas nagu jaksas :) seejärel näidati veel mitmesuguseid ekstremiste, siis turvavöö kasutamist ja siis plastnukkusid täis autodega vastu seina sõitmisi. kiirusel 50 km/h lahkusid tagaistmel olnud kinnirihmamata reisijad pea ees läbi esiklaasi. kiirusel 90 km/h asetus juhiiste sinna, kus enne oli olnud tagaiste, kusjuures auto rool lõi juhikohal istunud nuku pea kauges kaares lendu. film vaadatud, teatas kalju, et tsiklimehe saatus on veel hullem, sest teda ei kaitse miski. ja siis koolitas edasi. “igati mõistlik lähenemine,” mõtlesin, võrreldes seda meie langevarjukoolitusega, kus mudilastele ka kohe alguses selgeks tehakse, et ellujäämise garantiid neile ei anta.

pühapäeva õhtul kell kuus leidsin end hiiult, õppesõiduplatsilt. peagi oli kohal ka sõiduõpetaja kalju oma kawasaki vulcaniga. “siit käib käima, siit saab seisma” ja veel paar-kolm õpetussõna, kiiver pähe, ratas jalge vahele ja nii see läks. paigaltvõtud tasasel maal ja tõusul, üht- ja teist- ja mõlematpidi ringid, sõit mõõdukal sammul ees jalutava kalju sabas… valetaksin, kui ütleksin, et selga higiseks ei saanud. aga pealtnägijad teadsid pärast rääkida, et kalju olla öelnud, et kümme aastat tagasi kilomeetri jagu tsikliga sõitnud algaja kohta oli tulemus üllatavalt hea olnud.

tänasest olen kiivri (850) ja sõidukinnaste (300) omanik. kogukulud siiani 6130 raha. ja minu lemmiksaitide hulka on ilmunud ebay.de