Monthly Archive for April, 2004

Page 2 of 3

matrossovid

tsiklimeeste veebifoorumis jäi silma ühe kirjutaja tagline: “why does driving on four wheels make you such an asshole?”. täna (neljal rattal) tööle kulgedes tuli see mõte uuesti meelde, kui ülejäänud neljarattaliste sõidustiili ja liikluskultuuri(tust) nähes tekkis tõsine tahtmine nii mõnelegi üle kurgi anda. ühed sõeluvad sõidureast teise ja tagasi — loomulikult suunda näitamata. teised pressivad iga tekkiva augu (mida vanasti ohutuks pikivaheks nimetati) kinni, pööramata vähimatki tähelepanu kõrvalreas juba kakssada meetrit suunda näidanud eesliikujale.

ja praktiliselt kogu kaader sõidab ristmikele välja senikaua, kui foor veel vähegi lubab — ummistades seega ristmiku ja välistades igasuguse liikumise ristuval teel. seal arenema hakkav ummik kasvab eelmise ristmikuni, kuhu paar-kolm uut tainapead end ära mahutavad. ning nii edasi ja nii edasi. lõppkokkuvõttes seisab tipptundidel kogu tallinna liiklus. ja kuna minus on siiski veel säilinud usk, et inimesed on oma põhiolemuselt head, jääb mul üle vaid arvata, et sellised matrossovid (matrossov oli teadupärast nõukogude sõjakangelane, keda eristas teistest see, et ta ise ei lasknud, aga ei lasknud teistel ka lasta) on lihtlabased lollpead.

liikluspolitseid aga ei ole mul veel ühegi tipptunni ajal õnnestunud näha. küll aga tühjal teel põõsaste või majade vahele peitu pargitud politseiauto läheduses kiirust mõõtmas. ometi on hea nähtavuse korral tühjavõitu maanteel lubatust 20 km/h kiiremini sõitmine liiklusohutuse seisukohalt oluliselt väiksem patt kui eelkirjeldatud rikkumised.

LE § 158 ütleb, et “sõiduteede ristumisalale ei tohi sõita, kui tekkinud ummik sunniks juhti peatuma nii, et ta takistaks teist liiklejat.” liiklusseaduse § 7435 lg 1 järgi võib juhti sellise rikkumise eest trahvida 50 trahviühiku ehk 3000 krooniga.

nii et meie liikluspolitsei võiks mõnda aega radariga põõsastes passimise asemel foto- ja/või videokaameraga tallinna suuremail ristmikel passida. ja siis tainapeadele trahviteated koju saata. eriti kaunis oleks, kui sellele eelneks sebra ja helkuri ja turvavöö laadis reklaamikampaania “ära pane matrossovit!”

mina ja maailm

oma senise elu jooksul olen viibinud 22 riigis (9% kõigist maailma riikidest), mis alljärgneval pildil punaseks võõbatud. muide, euroopa liidus veetsin mullu ühtekokku 33 päeva.

klõpsa kaarti ja vaata, kus SINA käinud oled. soovi korral võid ka oma reisimuljeid sinna kirjutada.

lipp kätte! öösel nägin mingeid tsiklimeeste unenägusid… ja püha kurat, HUVIPUUDUSEL jäi tänane hüppepäev ära. aru ma ei saa, mis toimub…

aga see-eest sai 25 km rattaring tehtud. :)

tagasi taevasse

eile avasime hüppehooaja. ning kohe esimese päevaga proovisime ära peaaegu kõik asjad, mida proovida sai: FS, FF, trackdive, mudilaste viskamise, sünnipäeva-bigway, skyflyingu, lennukiga allatuleku ja kahjuks ka kiirabi kutsumise.

lennukiga allatulekuga sain hakkama mina ise. olin kolmanda tõusu pealik. asjaolu, et KVK-l pole käe peal kõrgusemõõtjat, avastasin alles lennukis. andsin enda oma talle, viskasin mudilased 1500 pealt rahulikult välja, panin ukse kinni… ja lülitasin oma cypresi välja. olnuks hooaeg juba suures kõrges, oleksin ilmselt vaid helilise kõrgusemõõtjaga alla tulnud. ent hooaja avahüpet ilma visuaalse altimeetrita ma tegema ei hakanud. muide, see ei olnud mul esimene kord hüppelennukiga maanduda :)

maa peale tagasi jõudnud, lülitasin avamisautomaadi uuesti sisse ning läksin juba järgmise tõusuga uuesti üles. rahulik soolohüpe, akrobaatikakompleks, standup, sangade kontroll, tiba kõrgem avamine… maandumisel jäin pidurdusega pisut hiljaks, panin põlve maha. haiget ei saanud, aga need, kes nägid, ütlesid, et see oli kole olnud.

aga kiirabi tuli sellepärast, et RME otsustas uuesti raudmeheks hakata. vend avastas paarikümne meetri kõrgusel, et on pool-allatuult, ning otsustas end vastutuult keerata. tulemuseks oli järsk esimese vabaotsa pööre, mida nähes maa peal passinud rahvas juba “oh sh*t” karjuma hakkas. äkki võttis roll juhttropi appi ja keeras teisele poole tagasi, pendeldades ise pöörava varju alt läbi. mats murule, sealt põrkega ruleerimisraja betoonile. keila kiirabi tuli nobedasti — 34 minutit pärast väljakutset oli mees juba mustamäe haigla poole sõitvas masinas. kutil oli seamoodi õnne — oleks ta paar meetrit vasakule tulnud, oleks esimene pauk vastu betooni olnud ning siis poleks sodiks lennanud mitte ainult vasak küünarliiges, vaid kurat teab mis veel.

mis on nende lugude ühine moraal? hooaja alguses tuleb topelt ettevaatlik olla, kuna talv otsa kasutamata seisnud oskused on — kellel rohkem, kellel vähem — rooste läinud.

ah jaa, 9 tundi vabalangemist sai mul kah täis.

nägin unes, et olin koos kahe sõbraga kusagil kaugel välismaal lõbusasti aega veetnud ja kojusõiduks enam raha ei olnud. õnneks oli lähedal lennuväli, kus ma sain peatselt jutule mingi kaubalennuki piloodiga, kes nõustus meid oma lennumasina cargo bay’s eestisse toimetama.

erilisi mugavusi seal ei olnud — ka valgustust mitte, aknaist rääkimata –, aga mis meil sellest. reisist väsinuina võisime ju kasutada kojulennuks kuluvat aega ka magamiseks. ronisime sisse, sõbrad viskasid külili, tõmbasin ukse hooga kinni ja keerasin ka ise pikali.

siis märkasin, et puuduvate mugavuste hulka kuulus ka peldik.

oh, kurat.