kellele: langevarjuklubi list
millal: 01.04.04 19:00
teema: wolli on ikka vallaline

ja ongi nii, nagu teemareal kirjas.

aga et siis miks ja kuidas? te nagunii ei usu, aga ma räägin ikkagi.

mul oli töö juures sigaoluline koosolek, mis venis tiba pikemaks kui esialgu plaanis oli. õnneks jõudsin siiski viimasel hetkel kirikusse. talitus oli juba täies hoos. preester — pisut tüsedusele kalduv, kuid suurepärase diktsiooni ja väga meeldiva bassbaritoniga taat — pidas kõnet, taustaks mängis vaikne, ent südantlõhestavalt kaunis orelimuusika… altari ees oleval pikal laual olid lillesülemid, põlesid küünlad… ilus!

peatusin hetkeks ja märkasin, et midagi on kapitaalselt valesti. tumedaissse ülikondadesse rõivastatud mehed seisid langetatud päi, naised pühkisid vargsi pisaraid, mõned nutsid lahinal.

olin sattunud mitte laulatusele, vaid leinatalitusele!!!

esimese ehmatusega jäin mõtlema, et äkki ma keerasin pühapäeva öös eleksikombel tund aega hoopis taha, mitte ette, nagu kord ja kohus. aga ei, kell oli õige.

tundsin, kuidas jalad nõrgaks läksid, pilt silme ees uduseks muutus ja külma higi ojad mu selgroogu mööda allapoole voolama hakkasid. ega ma ometi oma hilise saabumisega äiapapa niigi kaks infarkti üle elanud südamele viimast pauku pannud? see, et kirikus ei hoita ju selliste juhtumite tarbeks igas mõõdus kirste varuks, ei tulnud mulle mu ?okis pähegi… meeleheitel tormasin pingiridade vahelt ettepoole, hüüdes “ei!eii!, EII!”, heitsin pilgu lillekimpude ja pärgadega ülekülvatud kirstule… ja nägin seal lamamas noort ja kaunist, kuid mulle täiesti tundmatut tütarlast.

tüdruku vanemad, kes murest murtuina kirstu ääres seisid, vaatasid mind oma pisaraist ähmaste punaseksnutetud silmadega nagu mingit hiina ilmutist. loomulikult ei olnud nad mind kunagi näinud, aga ilmselt arvasid, et olen nende ainsa tütre aastaid tagasi kusagil välismaal kohatud elu armastus — leinav isa tervitas mind vigases saksa keeles: “vielen dank, hans-dietrich, dass du gekommen bist, aber es ist schön zu spät”; ema ei saanud sõna suust, vaid ainult raputas ja raputas mu kätt…

ma ei saanud mitte midagi aru. kuidas oli see võimalik, et minu rõõmupäeval ei olnud pühakoja võlvide all ühtki mulle kallist inimest, vaid ainult võõrad? ja miks ei olnud kirikuisad mulle teatanud, et minu laulatuse asemel toimub siin täna hoopis kellegi ärasaatmine???

ja siis äkki tabas mind välguna tõe hetk. ma olin oma kalendrisse kirjutanud, et abiellun selle aasta 13. nädala neljapäeval, kuid mu pisut ebausklik väljavalitu ei tahtnud seda numbrit näha ning nõudis, et ma selle asemele hoopis 14. kirjutaksin.

ja nii läkski, et 13. nädalal olin ma hoopis maltal, telefon välja lülitatud, ja veetsin omateada oma viimast poissmehepõlve nädalat… istusin pahaaimamatu turistina oma parempoolse rooliga üüriautos ning logistasin liivakiviaedade ja kaktusehekkide vahel keerlevaid teid pidi mööda seda omapärast vahemere saart…

mul oli valus ja häbi. ma ei saanud sinna midagi parata, et minugi silmisse valgusid kibedad pisarad. pomisesin koolnud kaunitari isale “tut mir leid, aber ich muss jetzt weg”, rebisin oma käe ta kaasa higiste pihkude vahelt, pöördusin ümber ja kõndisin — tuimalt nagu zombi — kirikust välja.

mind tervitas kirgas eestimaa päike ning mõistsin, et olen endiselt vaba mees. ütlesin endale, et lähen kord kooli minnes kirikust läbi ja panen sinna tänutäheks küünla.

vot selline päev oli.

wolli