ma ei usuks seda ise ka, kui kindlalt ei teaks, et see nii on. et mis “see”? see, et ma olen praktiliselt kojujõudmisest praeguseni koristanud. mina. koristanud. uskumatu, kuid tõsi. ja selle kõige tulemusel on mul puhas ja kasutusvalmis köök. ainult panni pole, sest unustasin selle mustamäele. ega’s miskit, kui korteriomanik teda omale ei taha, toon ta sealt ära. muidu ostan uue.
aga mis seal salata, uue elu alustamine pole odav lõbu. täna teatati mulle kristiine prismas, et mu krediitkaardi perioodilimiit on ületatud. varem pole seda igatahes juhtunud (NB! igati korrektne sõnakasutus).
keegi pole öelnud, et elu peaks kerge olema – saati siis veel joodiku elu. eile läks asi ikka päris tõsiselt käest ära.
kõik sai alguse sellest, et loengute lõppedes otsustas võttegrupp baierist läbi astuda ja mõned õlled võtta. et mina olin autoga, jõin ainult kohvi. siis käisime nokus söömas ja seal teatas anti, et grupivend mardil ja tolle naisel on sünnipäev, kuhu me kõik oodatud oleme. hankisime säästumarketist kingitused ja läksime. mart aga oli viinad juba külma pannud. kõik oli tore, kui kaht asja mitte arvestada: esiteks kukkusin seletamatuil asjaoludel läbi kasvuhoone klaasi. teiseks oli hommik nii raske, et otsustasin hüppamise vahele jätta.
rekkamehed teavad, et kandevõime ületamine heaga ei lõpe…
selline sügis nagu praegu on vaieldamatult üks mu lemmikaastaaegadest. selge sinine taevas; karge, kuid mitte külm õhk; päike, mis valgustab, kuid ei kõrveta… tekib tahtmine panna selga-jalga trööpamiskõlbulik varustus ja sõita metsa või rappa kakerdama.
on aeg taasalustada wolli juhureisidega.