Lukustamine
Lähenev sõda üldotstarbeliste arvutitega
Autor: Cory Doctorow
Tõlge: Peeter P. Mõtsküla
Originaal: http://boingboing.net/2012/01/10/lockdown.html
Litsents: Creative Commons Attribution-NonCommercial 2.5
Artikkel põhineb kõnel, mille autor pidas 2011. aasta detsembris Berliinis Chaos Computer Congress’il.
Üldotstarbelised arvutid on hämmastavad. Nad on nii hämmastavad, et meie ühiskond pole ikka veel mõistnud, mis ja mille jaoks nad on, kuidas neid majutada ja kuidas nendega hakkama saada. See toob meid tagasi teemasse, millest lugemisest teil võib juba kõrini olla: autoriõigus.
Aga pidage vastu, sest jutt käib millestki tähtsamast. Autoriõiguse sõdade vorm annab meile vihjeid selle kohta, missuguseks kujuneb tulevane võitlus üldotstarbelise arvuti enese saatuse pärast.
Alguses oli meil karbitarkvara ja “tennisvõrk”. Suletavaisse kilekottidesse ja pappkarpidesse pakitud disketid rippusid kauplustes pulga otsas ja neid müüdi nagu šokolaadibatoone ja ajakirju. Nad olid ääretult kergesti kopeeritavad, neid kopeeriti kiiresti ja laialdaselt, ja see põhjustas kohutavat peavalu inimestele, kes tarkvara tegid ja müüsid.
Lavale astus digitaalne õiguste haldus (Digital Rights Management) oma primitiivseimais vormides; kutsugem seda DRM 0.96. See tugines füüsilistele märgistele, mille olemasolu tarkvara kontrollis — tahtlikult rikutud andmekandjad, kopeerimisvastased autentimisvidinad (dongle), peidetud sektorid — ja küsimus-vastus protokollid (challenge-response protocol), mis eeldasid kasutajatelt suurte, kohmakate ja raskesti kopeeritavate trükitud käsiraamatute valdamist.
Need meetmed kukkusid läbi kahel põhjusel. Esiteks olid nad äriliselt ebapopulaarsed, kuna nad vähendasid tarkvara kasulikkust õiguspärastele klientidele. Ausad ostjad olid pahased oma varukoopiate mittetoimivuse üle, nad vihkasid niigi väheste portide kaotamist autentimisvidinatele ja neid ärritas ebamugavus, mida põhjustas vajadus tassida kaasas suuri käsiraamatuid selleks, et nad saaksid oma tarkvara kasutada. Teiseks ei takistanud nad piraate, kes leidsid lihtsaid võimalusi tarkvara paikamiseks ja autentimisest möödahiilimiseks. Inimesi, kes võtsid tarkvara ilma selle eest maksmata, need meetmed ei puudutanud.
Tüüpiliselt juhtus see nii: programmeerija, kes valdas tarkvaratootja omadega samaväärset tehnoloogiat ja kogemust, pöördprojekteeris tarkvara ja levitas murtud versioone. Kuigi see kõlab keeruliselt, oli see tegelikult üsna lihtne. “Sõnakuulmatute” programmide uurimine ja meediavigadest möödahiilimine olid programmeerijate põhioskused, eriti ajal, mil levinuimad andmekandjad olid rikkealtid disketid ning mil tarkvara arendamine käis suuresti proovi-ja-paranda meetodil. Arvutivõrkude levides muutusid kopeerimisvastased strateegiad üha iganenumaiks; niipea, kui meile said kättesaadavaks BBS-id, onlain-teenused, USENET uudisgrupid ja postiloendid, sai võimalikuks ka autentimissüsteeme murda oskavate inimeste kogemuse pakendamine väikesteks “murdmisfailideks”. Võrgu läbilaskevõime ja ulatuse kasvades sai võimalikuks ka murtud kettatõmmiste või käivitusfailide eneste levitamine.
See andis meile DRM 1.0. Aastaks 1996 oli võimukoridorides igaüks mõistnud, et midagi olulist oli juhtumas. Tulekul oli infomajandus, mis iganes see siis ka oli. Nad eeldasid, et see tähendas majandust, kus me ostsime ja müüsime informatsiooni. Infotehnoloogia parandab efektiivsust; kujutlegem infomajanduses tekkivaid turgusid! Sa võid osta raamatu üheks päevaks, müüa filmi vaatamise õiguse ühe euro eest, ja siis võid sa pausinuppu ühe sendi eest sekundis välja rentida. Sa võid müüa filme ühes riigis ühe hinnaga, teises teisega ja nii edasi. Tolleaegsed fantaasiad meenutasid 4. Moosese raamatu igavat ulmeadaptatsiooni, tüütut loendit kõikvõimalikest asjadest, mida inimesed informatsiooniga teevad — ja kui palju raha iga sellise asja eest küsida saaks.
Võimulolijate õnnetuseks ei olnud ükski neist unistustest teostatav, kuni nad ei suutnud kontrollida, kuidas inimesed kasutavad oma arvuteid ja neis olevaid faile. Lihtne oli rääkida muusikapala müümisest kellelegi, kes selle oma MP3-mängijasse laadiks, kuid jutt õigusest see pala MP3-mängijast teise seadmesse liigutada enam nii lihtne ei olnud. Kuidas, põrgu päralt, saad sa neid takistada, kui sa oled faili juba neile ära andnud? Selleks tuli välja mõelda, kuidas takistada arvuteid jooksutamast teatavaid programme ja kontrollimast teatavaid faile ja protsesse. Nii võinuksid sa näiteks krüpteerida mõne faili ja nõuda, et kasutaja pruugiks programmi, mis selle ainult teatavail tingimustel lahti lukustab.
Aga, nagu internetis öeldakse, nüüd on sul kaks probleemi.
Nüüd pead sa takistama kasutajat salvestamast faili ajal, mil see on lahti krüpteeritud — mis peab varem või hiljem juhtuma — ja sa pead takistama kasutajat välja uurimast, kus lahtilukustamisega tegelev programm oma võtmeid hoiab, mis võimaldaks tal meediumi püsivalt lahti teha ja nõmeda meediamängija-programmi kõige täiega prügikasti visata.
Nüüd on sul kolm probleemi: sa pead takistama kasutajaid, kes on suutnud su failid lukust lahti keerata, neid teiste kasutajatega jagamast. Nüüd on sul neli probleemi, sest sa pead takistama kasutajaid, kes on õppinud lukustusprogrammide saladusi välja uurima, teisi kasutajaid õpetamast. Ja nüüd on sul viis probleemi, sest sa pead takistama kasutajaid, kes on õppinud neid saladusi välja uurima, teistele ütlemast, mis need saladused olid!
See on terve hulk probleeme. Kuid 1996. aastaks oli meil olemas lahendus. Meil oli WIPO Autoriõiguse Leping, mille oli vastu võtnud ÜRO Intellektuaalomandi Organisatsioon. See leping tõi kaasa seadused, mis tegid õigusvastaseks lukustusprogrammide saladuste väljauurimise, ja seadused, mis tegid õigusvastaseks sisu (nt laulude ja filmide) eraldamise lukustusprogrammidest nende töötamise ajal. See tõi kaasa seadused, mis tegid õigusvastaseks inimestele lukustusprogrammide saladuste väljauurimise õpetamise, ja seadused, mis tegid õigusvastaseks autoriõigusega kaitstud teoste ja lukustusprogrammide saladuste majutamise. See tõi samuti kaasa ka mugava ja sujuva protsessi, mis võimaldas sul eemaldada Internetist sisu ilma, et sa oleksid pidanud jahmerdama juristide ja kohtunike ja muu sellise jamaga.
Ning sellega lõppes ebaseaduslik kopeerimine igaveseks ja infomajandus kasvas imeilusaks lilleks, mis tõi kaasa õitsengu kogu laias maailmas; nagu lennukikandjail öeldakse: “Missioon sooritatud.”
Loomulikult ei lõppe see lugu niimoodi, sest enam-vähem igaüks, kes taipas midagi arvutitest ja arvutivõrkudest, sai aru, et need seadused tekitasid rohkem probleeme kui nad oleksid parimal juhul lahendada suutnud. Lõppude lõpuks, need seadused tegid õigusvastaseks oma arvutisse vaatamise ajal, mil see teatavaid programme jooksutas. Nad tegid õigusvastaseks inimestele rääkimise sellest, mida sa oma arvutisse vaadates nägid, ja nad tegid lihtsaks internetis oleva materjali tsenseerimise ilma, et keegi oleks pidanud tõestama, et midagi ebaseaduslikku on üldse toimunud.
Lühidalt, nad esitasid reaalsusele ebareaalseid nõudeid ja reaalsus ei kuuletunud neile. Kopeerimine muutus nende seaduste vastuvõtmise järel ainult lihtsamaks — kopeerimine muutubki ainult lihtsamaks. Nüüd ja praegu on kopeerimine nii keeruline, kui üldse võimalik. Teie lapselapsed pöörduvad teie poole ja paluvad: “Vanaisa, jutusta mulle uuesti sellest, kui raske oli asju kopeerida aastal 2012, kui sa ei saanud oma sõrmeküüne suurust ketast, mis mahutanuks kõiki laule, mis kunagi salvestatud, kõiki filme, mis kunagi tehtud, kõiki sõnu, mis kunagi öeldud, kõiki pilte, mis kunagi tehtud, kõike, ja edastada seda nii lühikese aja jooksul, et sa ei jõudnud isegi märgata, kuidas see toimus.”
Reaalsus kaitseb iseennast. Nende regulatsioonidega, mis tunduvad üldiselt meeldivad, kuid mille rakendamisel on hädaohtlikud tagajärjed, on lugu just nagu lastelaulus, kus naine neelab alla ämbliku, et püüda kärbest, ja peab seejärel alla neelama linnu, et püüda ämblikku, ja kassi, et püüda lindu. Iga uus regulatsioon sünnitab vajaduse järgmise järele, millega parandada eelmise puudujääke.
Mul on kiusatus see lugu siinkohal lõpetada järeldades, et probleem on selles, et seadusandjad on kas lollid või pahatahtlikud või koguni pahatahtlikult lollid. See ei oleks aga eriti rahuldav lõpplahendus, kuna tegemist oleks põhimõtteliselt lootusetu allaandmisega; sellest järelduks, et meie probleeme pole võimalik lahendada, niikaua, kuni võimukoridorides leidub rumalust ja pahatahtlikkust, mis tähendaks, et neid pole mitte kunagi võimalik lahendada. Kuid mul on juhtunu kohta teine teooria.
Asi pole selles, et seadusandjad ei mõista infotehnoloogiat, kuna häid seadusi peaks olema võimalik teha ka ekspert olemata. Parlamendiliikmed, kongresmenid ja teised säärased ametimehed valitakse esindama ringkondi ja inimesi, mitte eluvaldkondi ja üksikteemasid. Meil ei ole biokeemia parlamentääri ega linnaplaneerimise osariigi senaatorit. Ent ometi suudavad need inimesed, kes on poliitika, mitte tehniliste distsipliinide asjatundjad, ikkagi vastu võtta häid ja mõistlikke seadusi. Seda seetõttu, et valitsus toetub kogemusele: rusikareeglitele, mis aitavad tasakaalustada teemat eri külgedest käsitlevate ekspertide arvamusi.
Õnnetuseks lööb infotehnoloogia selle kogemuse ühel olulisel viisil segamini — peksab selle lihtsalt pilbasteks.
Hinnates, kas mingi õigusakt täidab oma eesmärki, tuleb esmalt välja selgitada, kas ta toimib, ja teiseks, kas ja kuidas ta toimides mõjutab kõike muud. Kui ma tahaksin, et Kongress, Riigikogu või Euroopa Liit reguleeriks ratast, oleks mu soovi täitumine ebatõenäoline. Kui ma tõuseksin kõnetooli, näitaksin, et pangaröövlid põgenevad sündmuskohalt peaaegu alati ratastega sõidukites ja küsiksin, kas me ei saaks selle vastu midagi teha, oleks vastus “Ei”. Seda seepärast, et me ei tea, kuidas teha ratast, mis on siiski üldiselt kasutatav õiguspärastes ratta rakendustes, kuid kasutu pahadele tegelastele. Me kõik näeme, et rataste üldised eelised on nii laialdased, et me oleksime rumalad, riskides neid muuta, lahendamaks rumalat ülesannet pangaröövide tõkestamisest. Isegi kui pangaröövid muutuksid epideemiliseks — isegi kui ühiskond oleks pangaröövide tõttu kokku kukkumas — ei arvaks mitte keegi, et rattad on õige koht meie probleemide lahendamise alustamiseks.
Siiski, kui ma esineksin sama otsustuskogu ees öeldes, et mul on absoluutseid tõendeid selle kohta, et mobiiltelefonid muudavad autod ohtlikeks, ja nõudes seadust, mis keelustab mobiiltelefonid autodes, võiks seadusandja öelda “Mnjah, arusaadav, teeme ära.”
Me võime jääda eriarvamusele küsimuses, kas see oleks hea mõte, või isegi selles, kas mu esitatud tõendid on usaldusväärsed, kuid väga vähesed meist ütleksid, et mobiiltelefonide eemaldamisel autodest lakkaksid autod olemast autod.
Me saame aru, et autod jäävad autodeks isegi siis, kui me neilt mõned omadused ära võtame. Autod on kitsalt eesmärgipõhised, vähemalt ratastega võrreldes, ja kõik, mida mobiiltelefoni lisamine teeb, on see, et juba niigi spetsialiseeritud tehnoloogia saab ühe täiendava omaduse. Siin räägib kogemus: spetsialiseeritud tehnoloogilised lahendused on komplekssed, ning nende üksikuid omadusi on võimalik ära võtta ilma nende olemuslikule kasulikkusele põhimõttelist, hävitavat kahju tegemata.
See rusikareegel teenib seadusandjaid üldiselt hästi, kuid osutub tühiseks ja kehtetuks, kui jutt käib üldotstarbelisest arvutist ja üldotstarbelisest võrgust — PC-st ja internetist. Kui sa mõtled arvutitarkvarast kui omadusest, on tabelarvutusprogrammi jooksutav arvuti tabelarvutuse omadusega arvuti ja World of Warcraft’i jooksutav arvuti MMORPG omadusega arvuti. Kogemus viiks sind mõttele, et arvuti, mis ei suuda jooksutada tabelarvutusprogramme või mänge, ei kujuta endast arvutustehnikale suuremat rünnet kui seda on mobiiltelefonide keelustamisest tulenev rünne autodele.
Ja kui sa arvad, et protokollid ja veebilehed on võrgu omadused, sarnanevad ettepanekud “parandada internetti nii, et seal ei saaks BitTorrent’it kasutada” või “parandada internetti nii, et thepiratebay.org ei oleks enam leitav” sinu jaoks suuresti ettepanekutele “muuta kinnise tooni heli” või “nurgapealne pitsarestoran telefonivõrgust lahti ühendada” ega tundu rünnakutena interneti aluspõhimõtete vastu.
Eelkirjeldatud rusikareegel töötab autode, majade ja peaaegu kõigi muude tehnoloogiavaldkondade reguleerimisel. Suutmatus mõista, et see ei tööta interneti puhul, ei tee sinust pahatahtlikku inimest ega ignoranti. See teeb sinust lihtsalt osa maailma elanikkonna suurest enamusest, kelle jaoks “Turingi täielikkus” ja “otsast-otsani” on tähenduseta mõisted.
Niisiis, meie seadusandjad asuvad tööle, võtavad rõõmsasti need seadused vastu ja need muutuvad meie tehnoloogilise maailma reaalsuse osaks. Ühtäkki on olemas arvud, mida me ei tohi internetti kirjutada, programmid, mida me ei tohi avaldada, ja pelk autoriõiguse rikkumise süüdistus on piisav, kaotamaks internetist ära seal õiguspäraselt avaldatud materjale. Need seadused ei täida oma eesmärki, kuna nad ei takista inimesi autoriõigust rikkumast, kuid neil on olemas teatav pealiskaudne sarnasus autoriõiguse jõustamisega — nad rahuldavad turvasüllogismi “midagi tuleb teha, ma teen midagi, midagi sai tehtud.” Seepärast võibki mis tahes tõusetuvate probleemide põhjustena näha seda, et regulatsioon ei ole piisavalt laiaulatuslik, mitte seda, et regulatsioon oli algusest peale vigane.
Säärast pealiskaudset sarnasust ja olemuslikku erinevust tuleb ette ka muudes tööstusharudes. Mu sõber, kes töötas omal ajal suure pakendatud tarbekaupade tootja juhtkonnas, rääkis mulle loo sellest, kuidas marketingiosakond esitles inseneridele oma suurepärast pesupulbri-ideed: tulevikus pidi firma hakkama tootma pesupulbrit, mis teeks riided igakordse pesu käigus uuemaks!
Kui insenerid olid tagajärjetult üritanud selgitada marketingiosakonnale entroopia kontseptsiooni, tulid nad uuele mõttele: töötada välja pesupulber, mis sisaldaks ensüüme, mis ründavad riidekiudude lahtiseid otsi, mis kiudude murdudes jätavad riidest vana mulje. Nii paistnuksid riided pärast iga pesu selle ainega nagu uued. Õnnetuseks tulenes see värske väljanägemine sellest, et pesupulber “sõi” riideid. Selle jätkuv kasutamine põhjustanuks sõna otseses mõttes riiete lahustumise pesumasinas.
On ütlematagi selge, et see oli riiete uuemaks tegemisele risti vastupidine tulemus. Iga kord, kui sa oma riideid pesid, tegi pesupulber neid kunstlikult vanemaks, ja mida rohkem sa kasutajana seda “lahendust” pruukisid, seda rohkem pidanuks sa seda kasutama, et oma riideid enam-vähem uuena paistvana hoida. Ja lõpuks oleksid sa pidanud uued riided ostma, kuna vanad lagunenuks ära.
Täna on meil marketingiosakonnad, kes ütlevad selliseid asju nagu “me ei vaja arvuteid, me vajame seadmeid. Ehita mulle arvuti, mis ei jooksuta mis tahes programme, vaid ainult ühe konkreetse ülesande täitmiseks mõeldud programmi, nagu näiteks muusika voogesitus, või pakettide marsruutimine, või Xbox-i mängude mängimine, ja hoolitse selle eest, et see ei jooksutaks programme, mida ma pole heaks kiitnud ja mis võivad meie kasumit vähendada.”
Esmapilgul tundub see mõistliku mõttena: programm, mis täidab ühte spetsiifilist ülesannet. Lõppude lõpuks, me võime ju panna elektrimootori mikserisse ja teise mootori nõudepesumasinasse ja me ei muretse selle üle, kas mikseris saaks jooksutada nõudepesumasina programmi. Kuid see ei ole sama, mis juhtub, kui me muudame arvuti seadmeks. Me ei tee arvutit, mis jooksutab ainult “seadme” rakendust; me võtame arvuti, mis suudab jooksutada kõiki programme ning kasutame rootkit‘e, nuhkvara ja koodisigneerimist, takistamaks kasutajat teada saamast, millised protsessid tema arvutis töötavad, paigaldamast oma tarkvara ja peatamast soovimatuid protsesse. Teiste sõnadega, seade ei ole nuditud arvuti, vaid täiesti toimiv arvuti, mis tuleb juba tehasest koos eelpaigaldatud nuhkvaraga.
Me ei tea, kuidas ehitada üldotstarbelist arvutit, mis suudab jooksutada mis tahes programme, peale nende, mis meile ei meeldi, mis on seadusega keelatud või mis vähendavad meie kasumit. Kõige lähem sellele on arvuti koos nuhkvaraga: arvuti, millele mujal asuvad isikud saavad kehtestada reegleid ilma arvutikasutaja teadmata või arvuti omaniku tahte vastaselt. Digitaalne õiguste haldus jõuab lõpuks alati välja samasse punkti, kuhu pahavaragi.
Oli üks kuulus intsident — kingitusena inimestele, kes seda hüpoteesi jagavad — kus Sony laadis 6 miljonile audio-CD-le varjatud rootkit‘i paigaldusprogrammid, mis käivitasid salaja programmid, mis jälgisid ja takistasid kasutajate katseid lugeda CD-del olevaid helifaile. See rootkit varjas ka oma olemasolu, mõjutades arvuti operatsioonisüsteemi tuuma andma valeinfot käivitatud protsesside ja kettale salvestatud failide kohta. Aga see ei ole ainus näide. Nintendo 3DS uuendab igal võimalusel oma püsivara (firmware), tehes seejuures tervikluskontrolli veendumaks, et sa ei ole vana püsivara kuidagi muutnud. Kui ta märkab volitamata muudatusi, muudab ta seadme “telliseks”.
Inimõiguste aktivistid on andnud häiret uue PC alglaaduri U-EFI kohta, mis piirab su arvutit nii, et see jooksutaks ainult “signeeritud” operatsioonisüsteeme, juhtides tähelepanu sellele, et repressiivsed valitsused ei pruugi signeerida operatsioonisüsteeme, mis ei võimalda kasutajate varjatud jälgimist.
Võrgu poolel langevad katsed luua võrku, mida ei saa kasutada autoriõiguste rikkumiseks, alati ühte repressiivsete valitsuste kasutatavate jälgimismeetmetega. Võtame kasvõi USA võrgupiraatluse peatamise seaduse, SOPA, mis keelustab süütuid tööriistu nagu DNSsec (turvasüsteem, mis võimaldab domeeninimede kirjeid autentida), kuna neid oleks võimalik kasutada DNS blokeerimismeetmete vastu. See keelustab USA mereväe uuringulabori toetusel välja töötatud võrguliikluse anonümiseerimisvahendi Tor, mida totalitaarsetes riikides elavad teisitimõtlejad kasutavad selleks, et murda läbi IP-aadressipõhistest võrguliikluse blokeerimismeetmetest.
Muide, SOPA toetaja, Ameerika Filmiassotsiatsioon (MPAA), levitas ringkirja, kus viidati uuringutulemustele, mille kohaselt SOPA võib toimida sellepärast, et see kasutab samu meetmeid, mida pruugitakse Süürias, Hiinas ja Usbekistanis. Ringkirjas väideti, et kuna need meetmed on neis riikides efektiivsed, toimiksid nad ka Ameerikas!
Võib tunduda, et SOPA on autoriõiguse ja interneti üle peetud pika võitluse lõppmäng, ning et kui me suudame alistada SOPA, oleme me peaaegu et saavutanud PC-de ja arvutivõrkude turvalisuse tagamise. Aga nagu ma ütlesin selle kõne alguses, jutt ei ole autoriõigusest.
Autoriõiguse sõjad on vaid pika tulevase arvutivastase sõja beetaversioon. Meelelahutustööstus kujutab endast vaid esimest relvile tõusnud sõjaväge, ja me kaldume neid eriti edukaiks pidama. Vaadake ometi, SOPA on siinsamas, vastuvõtmise äärel, valmis internetti põhimõtteliselt purustama — kõik selleks, et säilitada Top 40 muusikat, reality TV saateid ja Ashton Kutcheri filme.
Kuid tegelikkus on see, et autoriõiguse regulatsioon ulatub nii kaugele, nagu ta ulatub, just seetõttu, et poliitikud ei võta seda tõsiselt. See on põhjus, miks Kanadas on parlament parlamendi järel menetlusse võtnud ühe autoriõigusakti eelnõu teise järel, kuid samas on need eelnõud parlamendist parlamenti tegelikult hääletamata jäänud. See on põhjus, miks SOPA, eelnõu, mis on koostatud puhtast rumalusest ja molekulhaaval kokku pressitud “Lollium 250-ks”, mida tavatingimustes võib leida vaid äsjasündinud tähtede südameis, kiirkorras peetud lugemised jäeti jõulupausi ajal pooleli, et seadusandjad saaksid käsile võtta vihase üldrahvaliku vaidluse olulises küsimuses töötuskindlustusest.
See on põhjus, miks Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon on ikka ja jälle meelitatud vastu võtma hullumeelseid, sigalolle autoriõiguse alaseid ettepanekuid: kui maailma rahvad saadavad oma ÜRO esindajad Genfi, saadavad nad vee, mitte autoriõiguse eksperte. Nad saadavad tervishoiu, mitte autoriõiguse eksperte. Nad saadavad põllumajanduse, mitte autoriõiguse eksperte, sest autoriõigus ei ole lihtsalt nii oluline.
Kanada parlament jättis oma autoriõiguse eelnõud läbi hääletamata sellepärast, et kõigist neist asjadest, mida Kanada tegema peab, on autoriõiguse parandamine tükk maad vähem oluline kui indiaanireservaatides toimuvad hädaolukorrad, õlivälja uurimine Albertas, prantsuse- ja ingliskeelsete rahvusgruppide vaheliste pingete maandamine, riigi kalavarude ressursikriiside lahendamine ja tuhat muud teemat. Autoriõiguse triviaalsusest tuleneb, et kui muud majandusharud hakkavad interneti ja arvutite üle muret tundma, selgub, et autoriõiguse üle peetu oli vaid piiratud ulatusega konflikt, mitte sõda.
Miks peaksid teised majandusharud tulema arvutite kallale samal moel nagu meelelahutustööstus seda juba teinud on? Maailm, milles me täna elame, on arvutitest tehtud. Meil ei ole enam autosid, vaid arvutid, milles me sõidame. Meil pole enam lennukeid; meil on lendavad Solarise kastid, millega on ühendatud pangede viisi tööstuslikke kontrollsüsteeme. 3D printer ei ole iseseisev seade, vaid lisaseade, mis töötab vaid siis, kui ta on arvutiga ühendatud. Kaebused Snooki “Tibi pihtimuste” volitamata koopiate leviku üle on köömes võrreldes hädahüüetega, mida meie arvutiseeritud reaalsus varsti põhjustama hakkab.
Võtkem raadio. Kuni praeguseni põhines raadioregulatsioon eeldusel, et raadioseadmete omadused on tootmise käigus jäigalt paika pandud ning et neid ei saa kergelt muuta. Sa ei saa lihtsalt klõpsata beebimonitori lülitit ja hakata teisi signaale segama. Aga võimsad programmjuhitavad raadiosaatjad (SDR, software-defined radio) võivad muutuda beebimonitorist päästeameti dispetšeri või lennujuhi raadiosaatjaks; piisab vaid teise tarkvara laadimisest ja käivitamisest. Seepärast uuris Föderaalne sidekomisjon (FCC, Federal Communications Commission), mis juhtuks, kui SDR-id turule jõuavad, ja kaalus võimalust nõuda kõigi programmjuhitavate raadiote paigaldamist “usaldusväärsetesse arvutitesse” (“trusted computing” machines). Lõpuks taandub küsimus sellele, kas iga PC peaks olema lukustatud nii, et keskvõimud saaksid neis käitatavaid programme rangelt kontrollida.
Isegi see on vaid tuleviku vari. Lõppude lõpuks, tänavu oli see aasta, mil maailm nägi vabalt levitatavaid tootmisjooniseid, mille alusel modifitseerida AR-15 püsse täisautomaatseteks. See oli aasta, mil loodi kogukondlikult finantseeritud ja litsentsivaba geenisekventseerimise riistvara. Ja kuigi 3D-printimine toob kaasa hulgaliselt triviaalseid kaebusi, lähevad nii mõnedki Ameerika lõunaosariikide kohtunikud ja Iraani mullad hulluks inimeste pärast, kes nende jurisdiktsioonides seksilelusid trükkima hakkavad. 3D-printimise areng toob kaasa tõelisi probleeme kaasaskantavaist amfetamiinilaboreist keraamiliste nugadeni.
Pole vaja olla ulmekirjanik, et mõista, miks seadusandjad võivad muutuda närviliseks, mõeldes isejuhtivate autode kasutajate poolt muudetavast püsivarast või lennujuhtide koostöövõime piiramisest või asjadest, mida sa võid teha, kui sinu käsutuses on bio-tasemel toimivad 3D-skannerid ja -printerid. Kujutle, mis juhtub päeval, kui Monsanto otsustab, et on ääretult oluline tagada, et arvutid ei suudaks käivitada programme, mis panevad spetsialiseeritud välisseadmed väljastama tehisorganisme, mis võtavad neil sõna otseses mõttes leiva laualt.
Sõltumata sellest, kas sa arvad, et need on reaalsed probleemid või hüsteerilised hirmud, kujutavad need endast Hollywoodist ja sisutootjatest märksa võimekamate lobistide ja huvigruppide poliitilist valuutat. Igaüks neist jõuab välja samasse kohta: “Kas te ei saa meile lihtsalt teha üldotstarbelist arvutit, mis jooksutab kõiki programme, välja arvatud neid, mis meid hirmutavad ja vihastavad? Kas te ei saa meile lihtsalt teha internetti, mis edastab mis tahes sõnumi mis tahes protokolliga mis tahes kahe punkti vahel, välja arvatud juhul, kui see meid ärritab?”
Kindlasti saab olema üldotstarbelistel arvutitel ja lisaseadmetel jooksutatavaid programme, mis isegi mulle õudusjudinad peale ajavad. Seepärast usun ma, et inimesed, kes nõuavad üldotstarbelise arvutustehnika kättesaadavuse piiramist, leiavad vastuvõtliku publiku. Aga nii nagu me nägime autoriõiguse sõdade puhul, on teatavate käskude, protokollide või sõnumite keelustamine tõkestusvahendina täiesti kasutu. Nagu me nägime autoriõiguse sõdade puhul, jõuavad kõik arvutite kontrollimise katsed välja rootkit‘ideni ja kõik interneti kontrollimise katsed jõuavad välja jälgimise ja tsensuurini. See on oluline, kuna me oleme kümne viimase aasta jooksul saatnud oma parimad mängijad võitlema sellega, keda pidasime viimaseks bossiks mängu lõpus, kuid selgus, et tegu oli vaid valvuriga viimase level’i alguses. Panused lähevad ainult kõrgemateks.
Walkmani põlvkonna liikmena olen ma teinud rahu tõsiasjaga, et ma vajan kuuldeaparaati juba ammu enne oma surma. Tõsi, see ei saa olema kuuldeaparaat, vaid arvuti. Ning kui ma istun autosse — arvutisse, millesse ma panen oma keha — koos oma kuuldeaparaadiga — arvutiga, mille ma panen oma kehasse –, tahan ma olla kindel, et need tehnoloogiad ei ole kavandatud mind teadmatuses hoidma ega takistama mul lõpetada neis jooksvaid protsesse, mis töötavad vastu minu huvidele.
Möödunud aastal leidis Lower Merion’i piirkonnakool Philadelphia jõukas keskklassi eeslinnas end suurest jamast. Kool jäi vahele sellega, et levitas oma õpilastele rootkit‘idega varustatud sülearvuteid, mis võimaldasid kasutada nende kaamerat ja võrguühendust varjatud jälgimiseks. Nad pildistasid õpilasi tuhandeil kordadel, kodus ja koolis, ärkvel olevate ja magavatena, riides ja alasti. Samal ajal võimaldab viimase põlvkonna õiguskaitsetehnoloogia varjatult juhtida PC-de, tahvelarvutite ja mobiilseadmete kaameraid, mikrofone ja GPS-kontrollereid.
Me ei ole veel kaotanud, aga me peame esmalt võitma autoriõiguse sõja, kui me tahame hoida internetti ja personaalarvutit vabade ja avatutena. Tulevane vabadus nõuab meilt võimet jälgida oma seadmeid ja seada neile mõistlikke reegleid; kontrollida ja lõpetada tarkvaraprotsesse, mis neil jooksevad; ja pidada neid meie tahte ausateks teenriteks, mitte reeturiteks ja nuhkideks, kes teenivad kurjategijaid, pätte ja kontrollifriike.
